KODANIKUKAITSE
<- tagasiMõisted ja eesmärgid
Võimalikud hädaolukorrad Eestis
    < eelmine peatükkjärgmine lõik >

    Mõisted ja eesmärgid

    Riiklikku hädaolukorraks valmisolekut reguleerib Hädaolukorraks valmisoleku seadus, mis hakkas kehtima alates 2001. aastast. Selle seaduse eesmärgiks on panna paika erinevate valitsusasutuste, kohalike omavalitsuste, ametkondade ja ettevõtete ülesanded hädaolukordadeks valmisoleku korraldamisel. Selle seaduse põhieesmärgiks on tagada riigi kodanike turvalisus ning riigi püsimajäämine erakorralistes olukordades. Hädaolukordadeks valmisoleku ülesehitust nimetatakse kriisireguleerimissüsteemiks. Senikehtinud seadustes kasutati mõistet kodanikukaitse, seda mõistet kasutatakse ka enamikes teistes riikides.

    Kriisireguleerimine on riiklik meetmete süsteem, mis on ette valmistatud ja kasutusele võetud, et tagada hädaolukorras ühiskonna turvalisus.

    Hädaolukord - sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab riigi julgeolekut, inimeste elu ja tervist, kahjustab oluliselt keskkonda või tekitab ulatuslikku majanduslikku kahju ning mille lahendamiseks on vajalik valitsusasutuste ning kohalike omavalitsuste kooskõlastatud tegevus.

    Kriis tähendab mingit muutust või olukorda, kus meie varasemad kogemused ja reageerimisviisid ei ole olukorra valitsemiseks piisavad.

    Katastroof tähendab mingit hädaolukorda, kus ühiskonna ressurssidest ei piisa elude, omandi ja keskkonna kaitseks ning päästmiseks ja on vaja erakorralisi panuseid ja kooskõlastatud abinõusid.

    Sõltuvalt ajaloolisest taustast ja traditsioonidest, on kodanikukaitse ülesehitus ja tegevusvaldkonnad erinevates riikides erinevad, kuid selle eesmärgid on ikkagi elanikkonna ja riigi kaitsmine mitmesuguste hädaolukordade eest. Eestis toimub kriisireguleerimissüsteemi uus ülesehitus, sest sotsialistlikust Eestist oli kaasa võtta vaid sõjalise ohu vastu suunatud tsiviilkaitse, mille põhimõtted ei ühti kaasaegse kodanikukaitse vajadustega. Omaaegne tsiviilkaitse oli aktiivselt töötav süsteem, kus elanikkonnale korraldati regulaarselt õppusi, millistes oli imiteeritud vaenuliku riigi tuumarünnakut ja mängiti läbi gaasimaskide kättejagamised ning varjenditesse liikumised. Kõigis koolides ja töökohtades olid seintele riputatud tsiviilkaitset propageerivad plakatid ja gaasimaski ehituse ning kasutamise skeemid. Kõik see oli viinud enamiku tavainimestest olukorda, kus ei mõistetud süsteemi tegelikku eesmärki ja nendeni jõudnud tsiviilkaitse oli kui tüütu näitemäng, milles osalemine oli kohustuslik. Selline taust ei anna soodsat pinnast tänastele spetsialistidele kaasaegse kodanikukaitse süsteemi loomisel. Vahetult enne Eesti Vabariigi põhiseaduse jõustumist võeti Eestis vastu kodanikukaitseseadus. Kuna antud seadus oli järg Nõukogude Liidu aegsele tsiviilkaitsele ja see ei reguleerinud piisavalt kõiki erinevaid hädaolukordi, siis ei leidnud Kodanikukaitseseadus ka piisavalt rakendusi. Seoses sellega on Eestis tekkinud olukord, kus kogu kodanikukaitsega seotud valdkond on jäänud reaalselt lahendamata.

    Kriisireguleerimissüsteem koosneb meetmetest, mis võimaldavad hädaolukordadele reageerimiseks ettenähtud struktuuridel neid olukordi ära hoida, valmistuda nende lahendamiseks, neile õigesti reageerida ning neist olukordadest võimalikult kiiresti ja minimaalse kahjuga väljuda. Siin ei ole lähtutud mitte ainult õnnetustest vaid ka ohtudest ning seega on rõhutatud seaduse ennetavat külge ja hädaolukordadeks valmiduse kavandamise tähtsust.

    Milleks seda kriisireguleerimist siiski tarvis on?

    Päevast päeva toimuvad maailmas mitmesugused õnnetused - mõned suured ja paljud väiksemad. Kõigile nendele peab reageerima ja seda ka tehakse. Kas inimene, kes sellega tavaliselt kokku ei puutu, on ka mõelnud, kuidas kõiki neid sündmusi lahendatakse ja kes on see, kes teab, kuidas seda teha? Tegelikult on see paika pandud mitmesuguste seadustega, mis jagavad ära ülesanded erinevate ametkondade vahel. Kõik tundub lihtne, sest kõik vajalikud inimesed teavad, kuidas hakata käituma, kui mingi õnnetus on juhtunud. Kui riik suudab tagada ainult sellise süsteemi, mis hakkab tööle peale õnnetust, siis ei ole see elanike kaitseks kaugeltki piisav. Tõeline kriisireguleerimine peab tagama igasuguste hädaolukordade ennetamise ja nendeks valmisoleku tagamise.

    Kriisireguleerimise ülesanded on:

  1. teha võimalike hädaolukordade väljaselgitamiseks riskianalüüs – so kõikide võimalike hädaolukordade väljaselgitamine ja nende toimumise tõenäosuse hindamine. Selle tulemusena peab saama vastuse järgmisele küsimusele: millised õnnetused võivad mingis piirkonnas toimuda;
  2. välja selgitada hädaolukorra vältimise ja hädaolukorra tagajärgede leevendamise võimalused – mida teha selleks, et sellist õnnetust ei toimuks või kui toimub, siis oleksid selle ebameeldivad tagajärjed võimalikult minimaalsed;
  3. koostada kriisireguleerimisplaanid – need koosnevad konkreetsete sammude kirjeldusest, mida peab keegi tegema mingi hädaolukorra ilmnemisel;
  4. valmistada ette hädaolukorra lahendamise struktuurid – kriisireguleerimisplaanist tulenevate kohustuste selgitamine ja väljaõpe vastavate ametkondade koosseisule;
  5. tagada hädaolukorra lahendamiseks vajalikud ressursid – kas vastavatel asutustel on olemas vajalik tehnika, varustus ja muu tagavara, mis on vajalik antud hädaolukorra lahendamiseks;
  6. lahendada hädaolukord;
  7. korraldada elanike teavitamine – süsteem, mille järgi toimub hädaolukorra puhul sellest elanikkonnale teada andmine. Kõik massiteabevahendid (raadiod, telejaamad, ajalehed) on kohustatud edastama hädaolukorra lahendamise eest vastutava isiku teated hädaolukorra kohta;
  8. korraldada kriisireguleerimisalane koolitus – koolitatakse välja ametnikud, kes hakkavad hädaolukorras selle lahendamist teostama;
  9. teha hädaolukorras tegutsemise selgitustööd elanike seas – valmistatakse ette õppematerjalid ja korraldatakse spetsiaalset koolitust elanikkonnale, kuidas tegutseda erinevate hädaolukordade ilmnemisel;
  10. taastada elutähtsate valdkondade toimimine – hädaolukorras peab kiiresti taastama eluks vajalikud valdkonnad – joogivesi, toit, soe eluase, elekter jne.
    Kõik need eelpool nimetatud 10 punkti näitavad küllaltki täpselt ära, millised on sammud, mis tuleb läbida selleks, et olla valmis vastu võtma erinevaid õnnetusi. Kuidas siiski toimub nende astmete läbimine ja kes seda teeb? Nii Vabariigi Valitsuse kui maavalitsuste juures töötavad spetsiaalsed kriisikomisjonid, mis koosnevad erinevatest spetsialistidest. Nende komisjonide ülesandeks ongi kogu kriisireguleerimissüsteemi vedamine. See tähendab, et kui midagi juhtub, siis kutsutakse vastav kriisikomisjon kokku ning seal otsustatakse, mida teha ja hakatakse andma korraldusi erinevate tööde teostajatele.



    < eelmine peatükkjärgmine lõik >