Häirekeskuse ülesanded

Meie ümber juhtub pidevalt õnnetusi, kuid me ei tea kunagi ette, kes võib nendesse sattuda. Mitte ükski inimene ei ole õnnetuste eest kaitstud, sest sageli ei sõltu nende toimumine meist endist. Seetõttu peab igaüks olema valmis õnnetustele reageerima. Paljud meiega ja meie ümber juhtuvad õnnetused on üsnagi pisikesed ning nendega saame ise hakkama, ilma kedagi appi kutsumata. Näiteks libedal teel kukkumine, kui selle tagajärjel ei saa vigastada ning inimene tõuseb lihtsalt püsti ja kõnnib edasi. Samas juhtub aga õnnetusi, millel on raskemad tagajärjed ning millega ei saa ise hakkama. Selleks, et ka sellistes olukordades õigesti käituda, on vaja teada, kuidas abi kutsuda.

Häirekeskuste areng

Veel mõned aastad tagasi võeti Eestis erinevaid hädaabikutseid vastu numbritel 01, 02, 03, 04. Sellises olukorras puudus erinevate teenistuste vahel piisav koostöö ja infovahetus. Inimene, kes teatas suuremast õnnetusest, pidi ise kõik erinevad teenistused läbi helistama ja selgitama, mis olukord on ja keda sinna vaja saata. Veelgi keerulisem oli kiirabi kutsumine. Igale kiirabibrigaadile oli kinnitatud oma piirkond, kuhu see välja sõitis ja igal neist oli oma number. Kui mõnel hädalisel oli abi vaja, aga kiirabi viibis samal ajal teisel väljakutsel, siis pidi inimene lihtsalt ootama, sest erinevate haiglate vahel operatiivne side puudus. Koos hädaabinumbri 112 täieliku kinnitamisega alustati ka ühtsete häirekeskuste loomist, kus samas kohas võetakse vastu nii päästeteenistuse, kui ka kiirabi kutseid. Täielik üleminek ühtsele hädaabinumbrile 112 kestis mitmeid aastaid. Perioodi algul sai sellel numbril helistada ainult mobiiltelefoniga, kuid nüüd saab seda teha kõigilt telefonidelt.

Kuidas edastada õnnetusteadet?

Hädaabinumber 112 on tasuta kõigile. Lauatelefonilt numbri 112 valimisel, peab eelnevalt tegema selgeks, kas sellelt telefonilt helistades tuleb ette valida mingi keskjaama kood. Paljudel telefonidel tuleb enne ülejäänud numbri valimist valida näiteks number 0. Kui see on tavaliselt vajalik, siis peab ka 112 asemel helistama 0112. Mobiiltelefonilt helistades ei pea midagi täiendavat ette valima. Nende juures on veel see omapära, et kui klaviatuur on lukku pandud, siis saab 112 valida ka ilma lukku maha võtmata ning samuti ilma kõnekaardita. Kui telefonil ei ole sees kõnekaarti, siis ei näe kohe ka seda numbrit millelt helistatakse, kuid tänapäeval on võimalik iga number suhteliselt lihtsalt ja kiiresti kindlaks teha, sest igal mobiiltelefonil on olemas ka oma seerianumber ja seega on see arvutitele äratuntav. Paljudes kohtades võib juhtuda, et soovid mobiiltelefoniga õnnetusteadet edastada, kuid telefonil puudub levi. Ka sellisel juhul vali ikkagi 112 ja proovi helistada häirekeskusesse, sest võibolla on mõnel teisel mobiilside operaatorfirmal selles paigas levi olemas ja hädaabikõnet on võimalik teha. Käesoleval ajal on mobiiltelefonidega jõutud nii kaugele, et häirekeskusel on võimalik selgitada välja, kus helistaja parasjagu asub. See asukoht on häirekeskuse töötajale nähtav arvutimonitorilt. Selle abil saab abi saata ka neile hädalistele, kes ei oska enda asukohta piisavalt hästi selgitada.