MÜRKAINEOHUD
<- tagasiMürkained ja nende toime organismile
Mürkainete kasutamine
Levinumad mürkained
Õnnetused ja nende ennetamine
    < eelmine peatükkjärgmine lõik >

    Mürkained ja nende toime organismile

    Mürk on aine, mis teatud koguses organismi sattudes põhjustab elutegevuse häireid või surma.

    Neid võimalusi, kus inimene puutub kokku mürgiste ainetega, on mitmeid erinevaid ning peamiselt on meid ümbritsevateks mürkideks: ravimid (tavalised arstirohud, narkootikumid), alkohol, toit, mürgised gaasid, mürgised vedelikud, tarbekemikaalid (pesemis- ja puhastusvahendid), mürkkemikaalid (taimekaitsevahendid, putuka- ja närilisetõrjevahendid), mürgised loomad (putukad, maod).


väike valik kodus kasutatavaid kemikaale
    Mürgiste ainete organismi sattumise võimalused:
  • mürgiste gaaside sissehingamine
  • mürgi imendumine naha kaudu
  • mürgiste ainete söömine
  • mürgiste ainete süstimine

kodused ravimid
    Mürkide toimeviisid:
  • ärritavad mürgid, näiteks happed, leelised, kloor ja ammoniaak; põhjustavad ärritust, põletust või söövitust nahal, silmades, limaskestadel või hingamisteedes
  • üldmürgid takistavad rakkude hapnikukasutust, mis võivad kiiresti põhjustada surma; näiteks süsinikmonooksiid e vingugaas, vesiniktsüaniid ja väävelvesinik
  • elundimürgid toimivad teatud elunditele ja nende talitusele, sageli just närvisüsteemile; näiteks bensiin, seatina, elavhõbe, mangaan, kaadmium, antimon, arseen, fosfor ja närvigaasid
  • ülitundlikkust põhjustavad mürgid kutsuvad allergilistel inimestel esile ägeda allergilise reaktsiooni e anafülaktilise šoki

    Aine mürgisus e toksilisus on suhteline ja oleneb paljudest asjaoludest. Olulised on nii aine keemilised ja füüsikalised omadused kui ka aine kogus. Oma osa etendab ka väliskeskkond, milles toimub aine ja organismi kokkupuude, samuti on tähtis organismi seisund ning reageerimine aine suhtes. Mürgi toime sõltub sellest, kas ta on sattunud organismi suu, naha, hingamisteede kaudu või süstimise teel. Mürgitustunnuste ilmumise kiirus ja intensiivsus sõltuvad mürgi omadustest, hulgast ja organismi sattumise viisist. Sissehingatava õhuga organismi sattuvate mürkainete puhul sõltub kahjustuse suurus õhus sisalduva aine kontsentratsioonist ja toime kestusest. Väga kiiresti toimivad hingamisteede kaudu ja süstimise teel organismi tunginud mürgid. Näiteks võib kiiresti surmaga lõppeda tulekahju korral tekkivate gaaside sissehingamine suletud ruumis ning otse verre süstitud mürgid. Vahel võib aga haigustunnusteta periood olla erakordselt pikk, seda eriti suu kaudu organismi sattunud mürkide puhul. Esimesteks haigustunnusteks on enamasti peavalu, väsimus ja iiveldus, sellele võib lisanduda teadvusekadu ning ka hingamise lakkamine või oluline nõrgenemine, samuti krambid. Juhul kui kannatanu on hinganud sisse hingamisteid ja kopse ärritavaid gaase, tuleb viia ta ohupiirkonnast välja värske õhu kätte ning seada poolistuvasse asendisse. Kui kannatanul on häiritud hingamine või teadvus, helista kohe 112 ning kutsu kiirabi!

    Organismi sattudes hakkavad mürgid koheselt mõjutama erinevaid organeid. Mürgid on oma omadustelt väga erinevad, seetõttu ei ole sellist elundit, mis ei või saada kahjustatud. Paljud ained põhjustavad kahjustusi vahetult selles kohas, kus nad kudedesse satuvad. Eriti mõjutavad sellised mürgid silmi, nahka ja hingamisteid. Peale verre imendumist oleneb mürgi jaotumine organismi kudede vahel tema lahustuvusest rasvadest ja muudest tingimustest. Verega ringlev mürkaine tungib suuremal või vähemal määral kõikidesse elunditesse, kuid paljud ained kuhjuvad mingitesse kindlatesse kudedesse. Mürgid viiakse organismist välja neerude, hingamiselundite, soolestiku, naha, sülje- ja rinnanäärmete kaudu. Lapsi ohustavad kahjulikud ained alati rohkem kui täiskasvanuid. Laste kehakaalu kohta on nende hingamismaht suurem kui täiskasvanuil, mistõttu ohtlik mürgikogus satub kopsude kaudu kiiremini verre. Samuti on lastel naha kaudu mürkide imendumine kiirem.

    Tugevatoimeliseks mürkaineks nimetatakse inimese poolt tootmistegevuses või muul majanduslikul eesmärgil kasutatavat keemilist ainet, mis oma toksilisuse tõttu võib põhjustada inimestel ja loomadel hulgaliselt kahjustusi ning keskkonna saastust. Need on peamiselt vedelikud või veeldatud gaasid. Enamlevinud on kloor, fosgeen, vesiniktsüaniidhape (sinihape), ammoniaak, vääveldioksiid ja vesiniksulfiid.

    < eelmine peatükkjärgmine lõik >