PLAHVATUSOHUD
<- tagasiPlahvatusohtlikud esemed
Plahvatuse tagajärjed
Käitumine plahvatusohtliku eseme leidmisel
Pommiähvardus
Pommiähvarduse vastuvõtmine
    < eelmine peatükkjärgmine lõik >

    Plahvatusohtlikud esemed

    Sageli teatatakse häirekeskusele kahtlase eseme leiust üldkasutatavates kohtades - kauplused, sadamad, koolid jne. Kahtlasteks esemeteks on igasugused kotid, karbid, tehnilised seadmed ja muu, millele inimese teadmatuse või fantaasiaga on võimalik pommi tiitel omistada. Aastakümnete taguseks pärandiks on arusaam, et kui tegemist on isevalmistatud lõhkeseadeldisega, siis peab see tiksuma või vähemasti peab sellest ulatuma välja mingid juhtmed. Kui selliste tunnuste järgi oleks võimalik plahvatusohtlikke esemeid ära tunda, siis oleks pommirühmade töö tunduvalt lihtsam, kuid kahjuks see nii ei ole. Kui valmistaja tahab teha raskesti äratuntavat ning väga väikest lõhkeseadeldist, siis saab selleks kohandada ükskõik millist muud eset (näiteks mobiiltelefon, mänguasi jne). Lõhkeseadeldis ei pea olema üldse suur, kõik sõltub sellest, kui palju selles on lõhkeainet.

    Plahvatus on ülikiire põlemine, millega kaasneb suure energiahulga vabanemine, temperatuuri tõus ja lööklaine. Plahvatuse korral on lõhkeaine põlemise kiirus on suurem kui 300 m/s. See tähendab, et kui meil on mingist lõhkeainest süütenöör ja see on 300 meetrit pikk, siis ühest otsast põlema pannes jõuab põlemine teise otsa 1 sekundi pärast. Kui põlemise kiirus ületab aga 1000 m/s, siis nimetatakse seda detonatsiooniks. Lisaks lõhkeainetele võib plahvatus toimuda ka mitmesuguste balloonide ja tsisternidega, mille põhjustab gaaside või auru ülikiire paisumine. Selline paisumine on peamiselt tingitud sellest, et need balloonid või tsisternid satuvad kõrge temperatuuri kätte ning see põhjustab gaasiliste ainete paisumise. Kui auru või gaaside rõhk ületab mahuti tugevuse, siis see puruneb. Seda nimetatakse füüsikaliseks plahvatuseks.


200 g trotüüli poolt tekitatud plahvatus
    Lõhkeaineteks nimetatakse keemilisi ühendeid või nende ühendite segu, mis soojuse, surve, löögi, hõõrdumise, elektrisädeme, leegi, valguse või keemilise reaktsiooni mõjul kiiresti laguneb, tekitades plahvatuse. Tuntumad lõhkeained on ammoniit, heksogeen, trotüül, nitroglütseriin, must püssirohi, dünamiit, plastiit, meliniit.

    Plahvatusohtlik ese - lõhkekeha või lõhkeseadeldis.

    Lõhkekeha on tööstuses toodetud kestas lahingumoon. Ta on ohtlik siis, kui tal on küljes sütik ja detonaator. Sütikuks on mingi vahend, mis võimaldab plahvatust korraldaval inimesel sellest ise ohutult eemal olla - süütenöör, elektrijuhtmed. Detonaator on justkui väiksem lõhkekeha, mille eesmärgiks on panna plahvatama kogu ülejäänud lõhkeaine. See on vajalik selleks, et mitmed lõhkeained plahvatavad ainult väga tugeva löögi tagajärjel. Selle tugeva löögi andjaks ongi detonaatori plahvatus.


valik sõjast jäänud lõhkekehi
    Lõhkeseadeldis on lõhkeaine või pürotehniline aine koos käepärastest vahenditest valmistatud lõhkemehhanismiga.

    Nagu need kaks mõistet selgitavad, siis on nende peamiseks vaheks see, et lõhkekeha on toodetud tööstuslikult ning spetsiaalselt lahingotstarbeks ja need on välimuse põhjal spetsialistidele äratuntavad. Lõhkeseadeldis on valmistatud käepäraste vahenditega ja välimuse põhjal ei ole harilikult võimalik seda selgeks teha.

    < eelmine peatükkjärgmine lõik >