RADIATSIOONIOHT
<- tagasiRadioaktiivne kiirgus
Radioaktiivse ohu allikad
Ohuolukorraks valmisolek
Kaitse radioaktiivse kiirguse eest
Toime inimorganismile
    < eelmine lõikjärgmine lõik >

    Kaitse radioaktiivse kiirguse eest

    Inimeste ja keskkonna kaitsmist kiirguse eest reguleerib Kiirgusseadus. Selle põhjal on igasugune kiirgustegevus lubatud vaid siis, kui see ei ohusta elanikke või kui selle loodetav tulemus õigustab tekitatavat võimalikku kahju. Kahjulikku mõju peab hoidma nii väiksena kui see tänapäeva võimalusi ning konkreetseid tingimusi arvestades võimalik on. Kiirgustegevus tohib toimuda kiirgustegevusloa alusel. Sellega määratakse kõik võimalikud kiirgusohutust tagavad meetmed. Tänu sellistele reeglitele on radioaktiivsete ainetega kokkupuutumise tõenäosus tavainimesel küllaltki väike.

    Radioaktiivse kiirguse eest kaitsmise põhiprintsiibiks on kiirituse vältimine. Kui kiiritus on vältimatu, tuleb piirata välistest allikatest lähtuva kiirguse kogust. Siinjuures tuleb järgida järgmisi reegleid:

  • Kiirituse kestvus peaks olema võimalikult lühike – kui selgub, et mingi ese on radioaktiivne, siis tuleb sellest võimalikult kiiresti eemalduda;
  • Tuleb kindlustada võimalikult suur kaugus kiirgusallikast – mida kaugemal, seda ohutum, kõige ohtlikum on otsene kokkupuude ohuallikaga;
  • Tuleb kasutada kaitsevahendeid, mille abil saab kiirgust tõkestada või vähendada – on vajalik nendele, kellel ei ole võimalik piirkonnast eemalduda või kes peavad hakkama selle ohuallikaga tegutsema. Headeks kaitsevahenditeks on metallplaadid. Spetsiaalses kaitseriietuses on kasutusel tinaplaadid. Selles piirkonnas töötavad inimesed peavad kandma ka kaitsemaski ning pidevalt mõõdetakse kiirguse taset.

    Radioaktiivsete ainete konteinerid peavad olema veol, ekspordil ja impordil, müügil või üleandmisel märgistatud ohumärgisega ning varustatud kiirgusohutusalase dokumentatsiooniga. Märgistus on eriti tähtis just sellel põhjusel, et kiirgusallika avastamine on väga keeruline, sest seda saab avastada ainult spetsiaalsete mõõteriistadega. Pakend, märgistus ja kaitsevahendid peavad olema sellised, mis tagavad kiirgusallika ohutuse. Kiirguse tase on näidatud pakendi sildil. Vaid väga väikese radioaktiivsusega pakendeid võib saata ilma erilise kaitse- ja radioaktiivsusmärgistuseta. Kasutatud tuumakütust transporditakse ümbertöötlemisele spetsiaalkonteinerites. Neid konteinereid testitakse kukkumis- ja tulekindluskatsetel, et tagada nende tugevus õnnetuste korral.

    Kui kiirgusallikas on väga tugev (näiteks kahjustunud tuumareaktor, aatompomm), siis on saastunud piirkond väga suur ning sellest eemaldumine ei ole võimalik. Sellistel juhtudel on vajalik varjestus. Varjestuseks sobivad igasugused materjalid, mida kiirgus peab organismini jõudmiseks läbima ja millest läbitungimine toob endaga kaasa kiirguse intensiivsuse vähenemise. Inimeste radioaktiivse kiirituse oht on otseselt sõltuv antud paikkonna saastumise tingimustest ja inimeste kaitstuse astmest. Inimeste kaitstuse aste sõltub omakorda nende hoonete, rajatiste ja varjete kaitseomadustest, milledes nad viibivad. Hoonete, rajatiste, varjete ja transpordivahendite kaitseomadusi iseloomustab radioaktiivsuse nõrgenemiskoefitsient K, mis näitab, mitu korda gammakiirguse doos, mille inimesed on seal saanud, on nõrgem doosist, mille nad oleksid saanud sama aja jooksul avamaastikul.

    VARJEK
    lahtine kraav3
    kaetud kraav40
    kiirgusvarje>100
    varjend>1000
    autod, bussid, reisivagun2-3
    ühekorruseline kivist elumaja10
    selle kelder40
    viiekorruseline kivist elumaja27
    selle kelder400
    ühekorruseline puitelamu2
    selle kelder7
    kahekorruseline puitelamu8
    selle kelder12

    Selleks, et vajadusel kõige parem varjend saada, on vaja teada, kui hästi on inimene mingites hoonetes kaitstud. Mida suurem on number K, seda paremat kaitset antud asukoht inimesele radioaktiivse kiirguse eest pakub. Elanikud, kes on sattunud radioaktiivse saastumise piirkonda, peavad varjuma. Kuni radiatsiooni olukorra selgumise ja edaspidiste korralduste saamiseni tuleb kõik tööd avamaastikul katkestada, võimaluse korral piirata või üldse lõpetada igasugune liikumine nii jalgsi kui ka transpordivahenditel. Kõige paremad kaitseomadused on kaevandustel, süvistatud raudbetoonkaitseehitistel, kivimajade keldritel, puitvooderdusega pinnasvarjeil. Vähem varju pakuvad puumajad ja lahtised kraavid.

    Elanikkonna kaitseks õnnetustel vabanenud radioaktiivse kiirguse tagajärgede eest on ette nähtud meetmed, mis peavad vähendama õnnetuse tõttu tekkinud doosikoormust (kiirgust, mida inimene saab). Kuna nende meetmete rakendamine võib kaasa tuua täiendavaid riske, siis otsustatakse iga juhtumi puhul eraldi, millised meetmed on kõige otstarbekamad ja mida kasutusele võtta. Sõltuvalt olukorrast ja konkreetsetest tingimustest otsustatakse doosikoormuse vähendamiseks mingi alljärgneva abinõu rakendamine:

  1. varjumine hoonetes;
  2. stabiilse joodi tablettide jagamine, joodi tabletid vähendavad radioaktiivse kiirguse mõju inimese organismile;
  3. ajutine evakuatsioon koos saastatud alade sulgemisega;
  4. pikemaajaline ümberasustamine;
  5. saastatud toiduainete ja joogivee tarbimise keeld.
    RADIOAKTIIVNE KIIRGUS ON ERITI OHTLIK JUST SEEPÄRAST, ET ME EI TAJU SEDA, NING ISEGI EI TEA, KAS ME SAAME KIIRGUST VÕI MITTE.

    < eelmine lõikjärgmine lõik >