RADIATSIOONIOHT
<- tagasiRadioaktiivne kiirgus
Radioaktiivse ohu allikad
Ohuolukorraks valmisolek
Kaitse radioaktiivse kiirguse eest
Toime inimorganismile
    < eelmine lõikjärgmine peatükk >

    Toime inimorganismile

    Elanikukiiritus - kuna radioaktiivsete ainete kasutamine on inimestele vajalik ning ka meid ümbritsev keskkond on vähesel määral radioaktiivne, siis on teadlaste poolt välja arvutatud lubatud ühe elaniku poolt saadav kiiritus. See on kogu see kiirgus, mida inimene võib mingi perioodi jooksul saada, ilma et sellega kaasneksid mingid kahjulikud tagajärjed. Eestis kehtiva kiirgusseaduse alusel ei tohi elanikukiirituse viie järjestikuse aasta keskmine aastane kiirituse kogus ületada ühte millisiivertit (mSv).

    Radioaktiivsel kiirgusel ei ole ei värvi ega lõhna, niisiis ei saa neid meelte abil avastada. Kiirguse olemasolu saab kindlaks teha üksnes dosiomeetria aparaatide abil. Saastunud alale sattunud inimesed ei tunne mingit valu ega märkagi ohtu, milles nad viibivad. Kiirguse toime inimese kehale sõltub sellest, milline organ kiiritada sai. Radioaktiivse kiirguse bioloogiline toime väljendub protsessides, mis leiavad aset kiiritatud organite kudedes ja rakkudes. Inimkeha rakkudesse tunginud kiirgus võib mõjutada seal toimuvaid taastootmisprotsesse ja kutsuda esile anomaalseid keemilisi reaktsioone, mille tulemuseks on rakkude muundumine või surm. Pikemal perioodil saadud nõrk kiiritus avaldab kahjulikumat toimet kui lühikesel perioodil saadud tugevam kiiritus. Radioaktiivne kiirgus muundab inimese geene ning võib tekitada pärilikke haigusi. Kuid võrdse doosi korral on parem, kui see jaguneb pikema aja peale ära, sest sel juhul on organism võimeline hävitatud vererakke taastama.


radioaktiivsuse mõõtmiseks kasutatav dosimeeter

    Radioaktiivse kiirguse toime inimese kehale sõltub paljudest teguritest, sealhulgas:

  • kehale mõjuva kiirguse liigist, (alfa-, beeta-, gamma-, röntgenkiirgus);
  • sellest, kas kiirgusallikas asub sees- või väljaspool inimkeha;
  • kui kiirgusallikas asub inimese kehas, siis sellest, millises kehaosas see asub, kui kauaks ta sinna jääb ja millised organid selle kiirguse alla neelavad.

    Pärast väga tugevat kiiritamist võivad rakud olla niivõrd kahjustunud, et kude ei suuda enam oma funktsiooni täita. Kiirgus mõjub nagu paljud mürgised ained: tagajärjed ilmnevad vaid siis, kui on ületatud teatud lävidoos. Näiteks võib mõne siiverti suurune kiiritus põhjustada inimese haigestumist kiiritustõppe, mis võib mõnede vereloome- ja immuunsüsteemi funktsiooni lakkamise tõttu lõppeda surmaga. Järgnevalt ongi kirjeldatud, millised võivad olla tagajärjed, kui inimene saab ühekordse doosi.

    Ühekordse doosi suurus siivertites (Sv)
    Tagajärgede kirjeldus

  • < 0,5 - toimub verepildi muutus
  • 0,5-1 - tõsine verepildi muutus, harvem haigestumine 24 h jooksul
  • 1-2 - haigestumine 50% peale 24 h möödumist, harva surmajuhtumid
  • 3-4 - kõik haigestuvad 100%, esineb surmajuhtumeid 30%
  • 5-6 - raske kiiritustõbi, surmajuhtumid 50%, tervistumine 6 kuud
  • 30 - surm paari päeva jooksul

    Kuna radioaktiivne kiirgus on inimese tervisele väga ohtlik ning seda ei ole võimalik avastada ilma spetsiaalsete vahenditeta, siis on igasugused õnnetused radioaktiivsete ainetega ettearvamatud. Suuri probleeme tekitab veel asjaolu, et inimene, kes on kiiritada saanud, ei pruugi ise midagi aru saada, kuid aastate pärast võivad tema lastele pärilikult edasi kanduda mitmed haigused ja võivad tekkida väärastumised. Kuigi radioaktiivsed ained on väga laialdaselt kasutusele võetud, on aktiivselt tegeletud ka turvalisuse säilitamise küsimustega. Peamiseks probleemiks on erinevad terroristlikud üksused ning sõjaseisukorrad, sest sõjaliseks otstarbeks on radioaktiivsus ära kasutatud tuumapommides ning nende ülesandeks on elude hävitamine.

    < eelmine lõikjärgmine peatükk >