printHeliloojad => Aleksander Saebelmann-Kunileid
Elust | Loomingust | Pilte

Aleksander Saebelmann-Kunileid (22.11.1845 Audru - 27.7.1875 Poltaava)

Kunileid oli eesti rahvusliku koorimuusika üks rajajaid. Saksaliku Saebelmanni (ka Säbelmann) asemele andis talle nime ‘Kunileid’ Carl Robert Jakobson ("otsi, kuni leiad").

Aleksander Saebelmann-Kunileid sündis Pärnumaal Audru köstrikooli õpetaja peres. Esimese muusikalise hariduse sai ta isalt, kes mängis orelit ja klaverit. 16-aastaselt läks ta õppima Valga seminari, mille lõpetas 1865. aastal.

Seejärel töötas Kunileid kolm aastat Paistus koolmeistrina. See oli tema elu kõrgaeg. Tal oli tolle aja kohta erakordselt kõrge palk, millest sai lahedalt ära elada. Koolimaja juures kirikus oli hea orel, ümberringi ärgas ärkamisaegne seltskond. Paistu perioodil uuenesid Kunileiu ja Jakobsoni sõprussuhted, ta tutvus ka Jannseni ja Koidulaga. Viimane lummas teda oma kauniduse, vitaalsuse ja luuleanniga.

Kunileid oli andekas koolmeister, kel tärkasid ka hariduse uuendamisega seotud ideed. Ta tegeles Eesti koolielu teoreetiliste küsimustega ja oli üldse erksa suhtumisega ühiskonnaelu probleemidesse.

1868. aastal kutsuti Kunileid Valga seminari abiõpetajaks (see amet oli traditsiooniliselt kuulunud mõnele lätlasele). Tulemas oli I Eesti Üldlaulupidu. Jakobsoni innustusel asus Kunileid selle jaoks laule looma, aluseks Jakobsoni saadetud soome rahvaviisid. Valmisid "Mu isamaa on minu arm" Eesti NSV Riikliku Filharmoonia Kammerkoor / Dirigent Tõnu Kaljuste, "Sind surmani" RAM / Dirigent Gustav Ernesaks, "Mu isamaa, nad olid matnud", kõik Koidula tekstidele. Jakobson avaldas need koos Kunileiu kahe eesti rahvaviisiseadega kogumikus "Wanemuine Kandle Healed" (Tartu, 1869).

1869. aasta laulupeol oli Kunileid Jannseni kõrval laulupeo üldjuht ning kooride võistulaulmisel žürii esimees - see oli tema lühikese elu säravaim sündmus. Dr. Schultz-Bertram kirjutas: "Ta on geenius…Usun, et kõigis kolmes Läänemere provintsis ei leidu praegusel hetkel temale sarnast muusikameest, kes võiks komponeerida selliseid asju." Aastad 1869 ja 1870 olid vaatamata pingelisele koolitööle Kunileiu viljakamad loomeaastad. Cimze ja Jakobsoni mõjul tegeles ta eesti rahvalauludega. Kunileiu pärast laulupidu loodud laulud avaldas Jakobson kogumikus "Wanemuine Kandle Healed" II osas (1871).

1871. aastal lõpetas Valga seminari Kunileiu noorem vend Friedrich Saebelmann. Eestis talle sobiva töökohta puudumisel otsustasid vennad minna Peterburi, kus elasid esialgu vähese töö tõttu väga kehvades tingimustes. Koha otsinguil sattus Aleksander Kunileid pealinna lähistele Gatšinasse eesti kooli õpetajaks, hiljem Gatšina lähistele Kolppana seminari, kus oli mitmeid heade muusikaliste võimetega noormehi. Tervise halvenedes sõitis ta 1873. aastal Poltaavasse end ravima. Seal töötas ta õpetajana ja organistina. Ebatavaliselt külm Poltaava talv aga hoopis halvendas Kunileiu tervist ning ta suri 1875. aasta suvel ja maeti Poltaava linnakalmistule, mis pärast II maailmasõda likvideeriti.

Elust | Loomingust | Pilte