printHeliloojad => Artur Lemba
Elust | Loomingust | Pilte

Artur Lemba (24.09.1885 Tallinn - 21.11.1963 Tallinn)

Pianist, helilooja ja pedagoog. Artur ja tema vanem vend Theodor Lemba (1876-1962) olid Eesti esimesed professionaalsed pianistid, kes esinesid solistidena nii Eestis kui välismaal. Nende õde Ludmilla Hellat-Lemba (1879-1945) oli tunnustatud laulja ja laulupedagoog.

Artur Lemba sündis 24.09.1885 Tallinnas. Klaverihäälestaja pojana puutus ta lapsest saati kokku klaveriga. Muusikalise algõpetuse sai ta oma vanemalt vennalt Theodor Lembalt. Theodor astus 1894. a. Peterburi konservatooriumi. Aasta pärast tuli ema nooremate lastega Peterburi järele. 1899. a. astus Artur vanema venna eeskujul Peterburi konservatooriumi ja õppis seal prof. van Arcki, hiljem prof. Tolstovi klaveriklassis, kompositsiooni Solovjovi ja muusikateoreetilisi aineid Ljadovi, Glazunovi ja Rimski-Korsakovi juures. Artur Lemba konservatooriumiaeg oli hiilgav. 1908. aastal lõpetas ta kõrgkooli klaveri erialal kuldmedaliga ja kompositsiooni erialal hõbemedaliga. Lisaks autasustati teda Rubinsteini-nimelise preemiaga, milleks oli kontsertklaver "Schröder". Konservatooriumi pidulikul lõpuaktusel esitas Lemba suure menuga oma 1. klaverikontserdi (1905), mis on jäänud tänaseni tema üheks kõige tuntumaks helitööks fragment - Lauri Väinmaa, ERSO / Dirigent Arvo Volmer.
Samal aastal valmis tal 1. sümfoonia, mis on esimene sümfoonia eesti muusikaloos Andante - fragment - The Scottish National Orchestra / Dirigent Neeme Järvi.

Vastne konservatooriumi lõpetanu võeti samasse klaveriõppejõuks (1908-1920, aastast 1915 professor) ja temast sai nii kolleegide kui tudengite poolt kõrgelt hinnatud pedagoog. Ka pianistina saavutas Lemba Peterburis suure tunnustuse, tema iga-aastaste kontsertide arvustustes märgitakse täissaale ja vaimustatud vastuvõttu. 1910. a. osales ta Anton Rubinsteini nimelisel pianistide võistlusel ning jõudis kaheksa finalisti hulka koos niisuguste tuntud pianistidega nagu Artur Rubinstein ja Edwin Fischer.

1920. aastal pöördus Lemba tagasi kodumaale. Elu Petrogradis oli muutunud väga raskeks, Eestis aga oodati professionaale vastavatud muusikaõppeasutustesse. Tema senised sidemed Eestiga olid olnud põgusad, piirdudes mõne siinset publikut pimestanud esinemisega. Aastail 1920-1963 töötas ta klaveriõppejõuna Tallinna Konservatooriumis, (1921-1922 Helsingi konservatooriumis) ning oli 1934-1935 ja 1941-1944 klaverikateedri juhataja. Tema paljudest õpilastest on väljapaistvamad Elsa Avesson, Olav Roots, Villem Reimann. Kuulus 1937. ja 1938. a. Brüsselis Ysaye'-nimelise konkursi þüriisse.

Kodumaale saabunud, alustas Lemba kohe ka kontserditegevust, eriti aktiivselt just 1920. aastatel. Ta käis kontserte andmas ka väljaspool Eestit Peterburis, Riias, Moskvas, Odessas, Budapestis, Helsingis ja Stockholmis. Hea pianistliku vormi säilitas ta kõrge eani. 1920.-1930. aastail oli ta siin hinnatuim klaveripedagoog, mõjukaim ja tunnustatuim eesti pianist. Ometi polnud siinsed võimalused võrreldavad Petrogradiga. Väikses ja noores riigis oli vähe soliidseid esinemisvõimalusi ja puudusid võrdvõimelised kolleegid-rivaalid. Arusaamatud olid talle ka mitmete siinsete (noorte) heliloojate (rahvuslikud) taotlused. Lemba oli aastatel 1922-1939 ajalehe "Vaba Maa" muusikakriitik ja elas oma kibestumust sageli välja oma kirjutistes.


Elust | Loomingust | Pilte