printHeliloojad => Eduard Oja
Elust | Loomingust | Pilte


Eduard Oja looming pole kuigi mahukas, kuid suurem osa sellest on väga omanäoline ja väärtuslik. Me tunneme temalt sümfoonilisi lühiteoseid, kammermuusikat, soolo- ja koorilaule. Kuid säilinud pole kaugeltki kõik Oja teosed - paljud neist hävitas ta ise, mitmed on läinud aja jooksul kaduma. Näiteks kantaadi "Kojuminek", mille ettekanded pälvisid 1943. aastal suurt tähelepanu, partituur hävis "Estonia" hoone pommitamisel ja põlemisel 9. märtsil 1944.

Oja üheks peateoseks tõotas kujuneda ooper "Lunastatud vanne". See saavutas 1935. aastal "Estonia" teatri poolt välja kuulutatud lavateoste võistlusel esimese koha. Pärast võimupööret kavatseti teos lavastada ning esitada muuhulgas 1941. aasta lõpul Moskvasse kavandatud eesti kunsti dekaadil. Heliloojat sunniti aga ooperit vastavalt nõukogude võimu maitsele "parandama". Muserdatud helilooja hävitas lõpuks partituuri ja säilinud materjalid pole enam esituskõlbulikud.

Oja loomingu kaalukaima osa moodustavad soololaulud. Enamik neist on kirjutatud 1930. aastatel. Tema laulud on sageli äärmuseni dramaatilised, valulikud. Mart Saare kõrval on just Oja suutnud Juhan Liivi luulekujundeid kõige veenvamalt muusikasse valada. Tema üks olulisemaid laule on Anna Haava tekstile kirjutatud "Põhjamaa lapsed" fragment - T. Kuusik, T. Alango.

Ta on kirjutanud mitmeid sümfoonilisi teoseid: "Ilupoeem", "Ajatriloogia", "Humoresk", "Sümfooniline fantaasia", sümfooniline süit "Aeliita", Süit vanas stiilis, Sümfoonia, "Mere laul". "Ilupoeem", mis on küll helilooja esimene orkestriteos ja kirjutatud muusikakooli ajal (1930), näitab heliloojat juba arvestatava meistrina. Oja on partituuri lisanud märkuse: "See on ilu kaebelaul saatanast vallutet maailmale". Teos on impressionistlikult õhuline. Ojale iseloomulikult on siin ühendanud äärmiselt erinevad karakterid. See on küll lühiteos, ent sisutihedam ja värvikam kui nii mõnigi ulatuslik sümfoonia fragment.

Oja helikeel oli 1930. aastatel uuenduslik. Ta katsetas kunstlikult konstrueeritud helilaadidega, kasutas neid mitmes töös järjekindlalt ning see andis neile teostele huvitava kõlalise värvingu (näiteks Klaverikvintett, "Vaikivad meeleolud"). Tema muusika on väga fantaasiarikas, leidlik, eriliselt sugestiivsete kujunditega, nagu kosmosefantastikast inspireeritud "Aeliita süit" fragment - Vardo Rumessen, Urmas Vulp (III osa Magatsitlite tants), maagilisest tantsust kantud Klaverikvintett, painajalikud "Vaikivad meeleolud" jne. Viimane, kolmest miniatuurist koosnev tsükkel, on pianistide seas väga armastatud. Need miniatuurid on Oja seadnud ka keelpilliorkestrile.

Kvintetti oli Oja alustanud juba muusikakooli ajal, põhiline osa tööst valmis aga pärast kooli lõpetamist. 1935. aastal Eesti Akadeemilise Helikunstnike Seltsi korraldatud kammermuusika võistlusel pälvis see I koha. See on erakordselt pingeline ja terviklik teos, kantud autori traagilisest maailmatunnetust. Olav Rootsi iseloomustus sellele kehtib ka Oja loomingu kohta üldisemalt: " Eduard Oja räägib värsket ja mõjuvat keelt. Autor avaldab oma mõtteid otsekoheselt, impulsiivselt ja on imponeeriv oma julguse ja jõuga. Oja fantaasia on lopsakas, ta inspiratsioonisähvatused rabavad. Selles peitub Oja ande suur väärtus. Tema meloodia haarav ekspressiivsus, harmooniate käre valjus ühes rütmi teravusega avalduvad sellise sisemise jõuga, mis on võimeline veenma ja sunnib kaasa elama."

Elust | Loomingust | Pilte