printHeliloojad => Eino Tamberg
Elust | Loomingust | Pilte

Eino Tamberg on väga omapärase käekirjaga helilooja, pidev üllataja. Alates oma jõulisest debüüdist 1950. aastate keskel on ta alati kuulunud eesti heliloojate juhtgruppi. Tema Concerto grosso (1956) osutus noore helilooja hiilgavaks (ka rahvusvaheliseks) läbilöögiks ning tähistab uue "ajaarvamise" algust eesti muusikas.

Eino Tambergi loomingu nimekirja kuulub üle saja oopuse. Ta on kirjutanud väga paljudes žanrides, tähtsal kohal on sümfoonilised teosed (neli sümfooniat, hulk kontserte) ja lavamuusika (3 ooperit ja balletti). Mitmeid žanre on ta sisuliselt uuendanud. Palju on ka vokaalmuusikat - peateoseks oratoorium "Amores".

Tambergi looming seostub neoklassitsistliku suunaga eesti muusikas. Ehkki aastakümnete jooksul on ta stiil muutunud, on selle põhituum jäänud samaks. Neoklassitsistina on tal kuni viimase aja töödeni oluliseks ostinaatsus ja motoorika. Hoogsas liikumises on sageli hoomatav tantsulisus. Erksa rütmi kõrval on samavõrd iseloomulikud ilusad, lausa romantilised meloodiad. Eriti ohtralt on neid 1970.-1980. aastate teostes, näiteks ooperis "Cyrano de Bergerac" Epiloog/Kirjastseen, Teo Maiste ja Anu Kaal ja oratooriumis "Amores". Vahel võib meloodiates aimata rahvaviisilähedust, nagu saksofonikontserdi (op. 79, 1987) soolopartiis Allegretto Galante - V. Veski, ERSO / dirigent Arvo Volmer. Tambergi 1990. aastate muusikas on sagedasem süvenenum väljenduslaad. Ta tunded pole enam kuulajale avali nagu varem, vaid rohkem peidetud.

Tamberg on eelkõige suurvormimeister. Tema suurvorme iseloomustab tuginemine väga vähestele teemadele, mis omakorda võivad olla väga napid. Seda olulisem on ta teostes vormi arenduslikkus. Tamberg tunneb suurepäraselt orkestripillide võimalusi ja tema muusika kõlab väga põnevalt. Faktuur on sageli üsna läbipaistev ja hõre, oluline roll on soleerivatel pillidel. Väga leidlikult kasutab ta kõlavärve. Ohtralt ja fantaasiarikkalt kasutab Tamberg löökpille, nagu teoses kammeransamblile "Desiderium concordiae" (1997) fragment - NYYD Ensemble/dirigent Olari Elts.

Asudes kirjutama teost, ei kavanda Tamberg seda üksikasjadeni ette. Pealkirjad, nagu "Teekond", "Tundeline teekond klarnetiga", väljendavad tema loomelaadi, mille ta ise on sõnastanud nõnda: "Ma hakkan kuhugi minema, tean umbes, kuhu tahan jõuda, aga ma ei tea veel täpselt, kuidas ma lähen. Esimene impulss - see peab olema. Ja ma vaatan, mida see impulss tegema hakkab, kuhu ta mind viib." Ta on lisanud: "Näiteks, ma tahan minna Paidesse, aga kustkaudu ma lähen, seda ei tea. Ja lõpuks on niisugune tunne, et jõuad välja hoopis Viljandisse, mitte Paidesse."

Elust | Loomingust | Pilte