Heliloojate IV põlvkond (sündinud 1920-1945)

1950. aastate teisel poolel algas eesti muusikas tõusuperiood. Pärast Stalini surma 1953. aastal oli ideoloogiline surve hakanud järk-järgult nõrgenema, tema isikukultusesse hakati suhtuma kriitiliselt. 1956. aastal mõisteti see ametlikult hukka. Samal ajal astus esile uus eesti heliloojate põlvkond. Selle tuumiku moodustasid Eino Tamberg, Veljo Tormis, Jaan Rääts, alles üliõpilane Arvo Pärt ja teistest tunduvalt noorem, kuid varakult silma paistnud Kuldar Sink.

Uue põlvkonna uhkeks läbimurdeteoseks sai Tambergi rütmierk Concerto grosso (1956). Järk-järgult võeti kasutusele mitmed 20. sajandi kompositsioonitehnikad, mis olid Eestis siiani olnud kas tundmatud või lausa keelatud. Noored, uuendustele altid heliloojad olid 20. sajandi muusika modernsemate ilmingutega püüdnud tutvuda juba 1950. aastate algul, mil võimalused selleks olid veel väga napid. Aegamisi hakkasid siia siiski jõudma uue muusika noodid ja salvestused, 1960. aastail tekkis juba ka vahetuid kokkupuuteid lääne avangardi heliloojatega. Alates 1964. aastast hakati gruppidena osalema nüüdismuusikafestivalil „Varssavi sügis”, kust saadi palju loomeimpulsse ning infot nüüdismuusika kohta.

Läbi keeruliste aastakümnete on oluline roll eesti muusikas olnud Heino Elleril. Töötades 1940. aastast Tallinna konservatooriumis kompositsiooni õppejõuna, hoidis ta seal ka segaste aegade kiuste kõrgeid nõudeid heliloomingule, millele tugineb eesti muusika tänane kõrge tase.


tagasi