17. SAJAND
Pärast
pikajalist sõjategevust ning nälja- ja katkuaegu hakkas rahvaarv
ja maa majanduslik kandevõime 17. saj hakul taas kasvama. Järgnenud
sajandi vältel toimus mõisamajanduse ulatuslik ekstensiivne areng.
Sellele aitasid kaasa soodsad viljahinnad Euroopas, teiselt
poolt ka Rootsi valitsuse helde läänipoliitika. Hulganisti riigi
maid anti läänideks rootsi ohvitseridele, ametnikele, aga ka linnakaupmeestele
jt. Nii uued kui vanad mõisnikud asusid järjepidevalt oma valduste
piire laiendama, lähestikku asuvaid mõisu liitma ning mõisasüdamikust
kaugematele maadele kõrvalmõisaid rajama.
Ühtaegu hakkas endisest sõjamehest või ametnikust mõisaomaniku
palgele lisanduma rahuliku põllumehe ja majanduselu juhtija jooni.
Koos sellega muutus ka mõisate väline ilme. Mõisast sai alaline
elukoht ja majanduskeskus, kus lisaks enamasti puust häärberile
(sks. k Herberge) olid tallid, laudad, rehi, sepikoda,
valitsejamaja jt. hooned.
Suurde rahapuudusse sattunud Rootsi keskvalitsus kuulutatas 1680.
a välja reduktsiooni
ehk varem riigile kuulunud mõisate tagasivõtmise. Sellest kujunes
peaaegu kogu ühiskonda puudutav ulatuslik reform.
|
Saue
mõisnik Bernhard von Scharenberg.
Maal Keila kirikust, 1632.
Foto P. Säre
|