Hindamismudelitest

Koostaja: Tiia Niggulis

Erinevatest kontrolli- ja hindamisvahenditest vääriks enam tähelepanu hindamismudel (inglise k rubric). Hindamismudelid on õpetaja ja õpilaste koostöös hoolikalt koostatud hinnangute skeem. Selle ühel pool on kriteeriumid, mida õpetaja ja õpilased loevad antud tegevuse ja/või produkti juures kõige olulisemaks, risti ülal on hindepallid või sõnalised tasemed, mida kasutatakse loetletud kriteeriumide hindamiseks. Lisaks võib olla iga kriteeriumi juures kirjas, kui suure kaaluga vastavat kriteeriumi arvestatakse.

Hindamismudelitel on kolm olulist tunnust: hinnangulised kriteeriumid, omaduste (tasemete) määratlus ja punktiarvestuse strateegia.

Hindamismudeleid võib liigitada kaheks: hinnatakse lähtudes kogutulemuse summast (holistiline) või hinnatakse erinevaid osasid, millest moodustub lõplik hinne (analüütiline).

Analüütilisel hindamismudelil on sõnastatud üksikud kriteeriumid kõikidel tasemetel ning kriteeriume on võimalik eraldi hinnata. Analüütiline hindamismudel annab õpilasele täpsema ja põhjalikuma ülevaate, mida peab tegema, et saavutada soovitud taset. Ka õpetajad leiavad, et holistilise hindamismudeli abil on õpilasi järjest raskem hinnata. Analüütilise hindamismudeli puhul näitavad tasemete kirjeldused õpilastele, milline peab olema nende sooritus erinevate tasemete korral iga kriteeriumi puhul eraldi.

Analüütilise hindamismudeli eelised:

• juhib rohkem tähelepanu õpilase tugevustele ja nõrkustele;

• aitab õpilastel aru saada, mis on antud ülesande puhul oluline, aitab õppida;

• annab õpilastele ja õpetajale konkreetset tagasisidet.

Koomiksi analüütilise hindamismudeli näide

Koomiksi holistilise hindamismudeli näide

Väga hea töö:

• loetud teose ühe sündmuse kohta, vähemalt kuus pilti koos tekstiga

• vahendeid on kasutatud efektiivselt (loetav tekst ja arusaadavad joonistused)

• koomiksi sisu on arusaadav

• tekstis ei esine keelevigu ega ebatsensuurseid väljendeid

• pealkiri on sobiv ning seotud koomiksi sisuga

• koomiks on huvitav, kasutatud sobivaid värve ja üldmulje on väga hea

Hea töö:

• loetud teose ühe sündmuse kohta, pilte vähem kui kuus

• esineb üksikuid puudujääke teksti ja joonistuste arusaadavuse osas

• sisu on kohati arusaamatu

• esineb üksikuid keelevääratusi või kuni 3 keeleviga

• pealkiri ei ole seotud sisuga

• üldmulje lohakas

Rahuldav töö:

• koomiks ei ole otseselt seotud teosega

• tekst ei ole loetav või joonistused arusaamatud

• teost teadmata pole mõistetav

• tekstis palju keelevigu või kasutatud sobimatuid väljendeid

• pealkiri puudub

• koomiks ei ole mõistetav, värvikasutus küsitav, üldmulje lohakas

Antud keskkonnas loodud hindamismudelid kuuluvad analüütiliste hindamismudelite hulka.

Kuidas hindamismudeleid luua?

Et luua hindamismudelit konkreetse õppeülesande tarbeks, tuleb kõigepealt enda jaoks kirja panna eesmärgid, milleni soovitakse jõuda. Soovitused eesmärkide määramiseks:

• võrdne tähelepanu nii õpetamisele kui hindamisele;

• eesmärgid peavad peegeldama teadmisi ja informatsiooni, mis on õppimiseks olulised;

• eesmärgid peavad olema hinnatavad;

• eesmärkides olgu kirjas kõik olulised aspektid;

• eesmärgid peavad olema mõõdetavad (hinnatavad);

• eesmärkidele peavad vastama sobivad hindamisvahendid.

Et luua efektiivset hindamismudelit kompleksseks hindamiseks, peaks silmas pidama järgmisi punkte:

• hindamismudel peab sisaldama kõiki olulisi elemente või saavutatavaid oskusi. Kui midagi on piisavalt oluline hindamise seisukohalt, võtke seda arvesse hindamismudeli koostamisel;

• hindamine peab olema selge, arusaadav ja kirjeldav. Hindamine peab näitama oodatavat tulemust. Mõned osad on paremini hinnatavad lihtsa kahe mõõtme skaalaga (jah või ei), teised aga nõuavad vähemalt seitset erinevat normi;

• hindamismudel peab olema arusaadav nii õpilastele kui lastevanematele. Selle lõplik eesmärk on parandada õpitulemust. Selleni võib jõuda, selgitades ootusi ja pakkudes olulist informatsiooni edusammude kohta soovitud tulemuse saavutamisel. Hindamismudelid keskenduvad teadlikule õppimisele.

7 sammu hindamismudelite loomiseks.

1. Vaadake kui mudelit. Näidake õpilaste üht head ja mitte väga head tööd. Leidke koos tunnused, mis muudavad ühe töö paremaks.

2. Koostage kriteeriumid. Kasutage kriteeriume, et luua diskussioon selle üle, mida peetakse kvaliteetseks tööks.

3. Sõnastage skaalaastmestik. Kirjeldage kriteeriumi kõige paremat ja halvemat taset. Seejärel looge vahetasemed, toetudes oma teadmistele ning eelnevale arutelule.

4. Katsetage. Laske õpilastel kasutada loodud vahendit (punktide 2 ja 3 alusel) esimeses punktis näitena toodud tööde kohta.

5. Kasutage kaaslaste ja enesehindamist. Kui õpilased töötavad, peatage aeg-ajalt nende tegevus meelde tuletamaks, et nad jälgiksid hindamismudelit. Laske kaaslastel õpilase tööd hinnata hindamismudeli järgi.

6. Kontrollige. Julgustage õpilasi üle vaatama oma töid vastavalt tagasisidele, mis nad said punktis 5.

7. Õpetajapoolne hindamine. Õpilaste tööde hindamisel kasutage sama hindamismudelit, mida õpilased kasutasid oma ja kaaslaste töö hindamiseks.

Punkt 1 on oluline vaid juhul, kui selline töö on õpilastele esmakordne või harjumatu. Punkt 3 ja 4 on küll väga vajalikud, kuid klassis ajamahukad. Skaalaastmestiku võib õpetaja ka ise koostada, eriti siis, kui õpilased on harjunud hindamismudeleid kasutama. Autorid on rõhutanud, et hindamismudelite loomisel tuleb kasutada lihtsat ja üheselt arusaadavat keelt, et lapsed mõistaksid, mida on mõeldud. Vältida tuleks negatiivset keelekasutust.

Kasutatud materjalid

Goodrich, H. ( 1996). Understanding Rubrics. Educational Leadership, Vol. 54, Issue 4, pp 14-18.

Moskal, Barbara M. (2003). Recommendations for developing classroom performance assessments and scoring rubrics. Practical Assessment, Research & Evaluation, 8(14). 16. juulil 2007, http://pareonline.net/getvn.asp?v=8&n=14

Mueller, J. (2006). Authentic Assessment Toolbox. 01. augustil 2006, http://jonathan.mueller.faculty.noctrl.edu/toolbox/index.htm

Nitko, A. J., Brookhart S. M. (2007) Educational Assessment of Students. 5th ed. Upper Saddle River, New Jersey: Pearson Prentice Hall.

Popham, W. J. (1997). What's Wrong--and What's Right--with Rubrics. Educational Leadership, Vol. 55, No 2, pp 72-75.

Stefl-Mabry, J. (2004). Building Rubrics into Powerful Learning Assessment Tools. Knowledge Quest, Vol. 32, Issue 5, pp 21-25.

Stix, A. (1997). Creating Rubrics Through Negotiable Contracting and Assessment. 02. augustil 2006, http://www.interactiveclassroom.com/articles_006.htm

Taggart, G. L., Phifer, S. J, Nixon, J. A., Wood, M. (2001) Rubrics: A Handbook for Construction and Use. New York: Rowman & Littlefield Education.