ARHITEKTUUR

Perrault. Louvre'i kolonnaad Kõrgbaroki ajastul muutus klassitsistlik suund PRANTSUSE arhitektuuris üha tugevamaks. Oluliseks sündmuseks klassitsismi esilekerkimisel sai võistlus Louvre'i lossi idafassaadi kujundamiseks 1665. Konkursi võitis Claude Perrault' kavand.

Töö teostati 1665-1680. Louvre'i kolonnaad on range lahendusega. Alumine korrus on lihtne, teist ja kolmandat korrust ilmestavad läbivad sambad. Prantslased olid Perrault' lahendusest vaimustuses. Konkursil osales ka kuulus itaallane G. L. Bernini, kuid tema barokk jäi oma pompöösse meelevaldsuse tõttu prantslastele võõraks.

Le Vau ja Hardouin-Mansart. Versailles'i loss. 1671.a. asutati ehituskunsti akadeemia, mis kujunes klassitsismi keskuseks.

Louis XIV aja olulisim ehitusmeister oli Jules Hardouin-Mansart. Tema tuntumad tööd on Versailles' loss, (õigemini selle ümberehituse lõpuleviimine pärast Louis Le Vau' surma) ja Invaliidide kirik (1675-1706) Pariisis.

XVIII sajandi esimest poolt iseloomustas vastuolu hoonete arhitektuuri ja sisekujunduse vahel. Väliselt olid hooned suhteliselt rangeilmelised, kuid sisekaunistused olid kerged, mänglevad, graatsilised. Saabus rokokoo-ajastu.

Rokokoostiil valitses väga lühikest aega. Juba sajandi keskel tekkis huvi tõsisema kunstilaadi poole. Umbes 1760 saab klassitsism valitsevaks sisekujunduses ning välisarhitektuuriski kaovad baroki ja rokokoo elemendid. See on varaklassitsism ehk Louis XVI stiil.





ITAALIA on barokk-kunsti sünnimaa. See oli esinduslik ja toretsev stiil. Kuid XVIII sajandi alguses tekkis vastuseis äärmustele ja liialdustele isegi Itaalias. Peamiselt Prantsusmaa mõju tõttu ehitati sealgi klassitsistliku ilmega hooneid.

Juvarra. Superga kuppelkirik. Klassitsismi juhtarhitektiks Itaalias oli Torinos elanud Filippo Juvarra (1685-1735), kes sai tuntuks Superga kuppelkiriku ehitajana. Tal valmis ka mitmeid losse, kus ta võttis eeskuju Versailles'st.

Vanvitelli. Caserta loss. Lõuna-Itaalia tuntuim tegija oli Luigi Vanvitelli (1700-1773), kes ehitas Caserta lossi Napoli lähedal. Siingi on Versailles' mõju üsna ilmne.





INGLISMAAL barokk õieti ei pääsenudki mõjule. Nii XVII kui ka XVIII sajandil valitses klassitsistlik suund.

Jones. Banqueting House Klassitsismi peaesindaja oli Inigo Jones (1573-1651). Ta elas veidi aega Itaalias, kus teda eriti huvitasid Palladio ehitised. Jonesi tuntuim töö on Whitehalli lossi pidusaal (Banqueting House, 1619-1622), kus ta samuti jäljendab Palladiot.

Wren. St. Pauli katedraal XVII sajandi teisel poolel tegutses Christopher Wren (1632-1723). Tema peateos on 1675-1710 ehitatud Saint Pauli katedraal Londonis.





VENEMAAL ei ole enne XVIII sajandit põhjust otsida lääne mõjusid. Oli ju alles Peeter I see, kes "raius akna Euroopasse". Seda ka kunstis. Tema välismaakäikudelt saadud ehitusideed olid ajastule vastavad. 1703 alustas ta riigi uue pealinna ehitamist ja Peterburi selleaegsed hooned on barokk-kunsti uhked näited. Klassitsism jõudis Venemaale umbes poole sajandi pärast.





SAKSAMAA osakaal XVII sajandi kunstiajaloos on väike. Uus tõus tuli 18. sajandi alguses. Kuid endiselt otsiti eeskujusid välismaalt ja peamised mõjutajad olid itaallased. Sel ajal oli Itaalia aga teatavasti baroki lummuses ja nii ei ole tol perioodil Saksamaalgi klassitsismi märgata.






SKULPTUUR

PRANTSUSE XVII sajandi skulptuur nagu arhitektuurgi areneb omasoodu ja on seetõttu teatud omapäraga. Kuigi prantsuse skulptorid käisid Itaalias õppimas, siis vähestel ilmnesid kuulsaima barokk-skulptori - Bernini - mõjud. Eeskuju võeti hoopiski antiikkunstist. Prantsuse skulptuur on rahulik, selge, sarmikas. Kuid 17. sajandi esimesest poolest ei ole ajalukku jäänud ühtegi väga kuulsat kujurit.

Girardon. Nümfid hoolitsevad Apolloni eest 17. sajandi teisel poolel räägitakse Versailles' koolkonnast. Nimelt pidid skulptorid valmistama eelkõige selliseid töid, millega saaks kaunistada losse ja parkisid. Teoste paremik läks loomulikult kuninga Versailles' lossi. Selle koolkonna peaesindaja on Francois Girardon (1628-1715).

ITAALIA, INGLISE, SAKSA ega VENE selle aja skulptuuris klassitsismi mõjusid ei olnud.






MAALIKUNST

PRANTSUSE XVII sajandi esimese poole maalikunstis on eristatavad kaks suunda: realistlik (tuntumad esindajad on vennad Le Nain'id) ja idealiseeriv.

Poussin. Autoportree Idealiseerimise algatajaks peetakse Simon Vouet'd. Ta ei olnud klassitsist ega ka mitte nö. puhas baroki esindaja. Vouet oli eklektik, st. mitme kunstistiili kooskasutaja. Siin on ta ära nimetatud selleks, et võrrelda teda kuulsa kaasaegse ja rivaali - Nicolas Poussini (1594-1665), Prantsuse ühe suurema kunstnikuga. Vouet' baroksele paatosele vastandus Poussini tasakaalustatud kompositsiooni, heroiliste maastike, sangarlike ajaloolis-mütoloogiliste stseenide viljelemine.

Poussin on heroilise ideaalmaastikumaali looja. Heroiliseks nimetatakse maastikku sellepärast, et lisaks tavalisele looduspildile on sellel kujutatud ka mõni antiik-ajalooline või mütoloogiline stseen. Ideaalsed on need maastikud seetõttu, et need ei kujuta ühtki konkreetset kohta, vaid on väljamõeldud. Pildile on koondatud detaile erinevatest paikadest (kõrgeid mägesid, uhkeid losse, suuri antiiktemplite varemeid). Omapärane on ka see, et kui tööd ise on suuremõõtmelised, siis neil kujutatud inimfiguurid on päris väikesed.

Lorrain. Sadam Villa Mediciga Teine oluline maalija oli Poussini kaasaegne Claude Lorrain (1600-1682). Tema looming keskendub peamiselt ühele teemale - avaratele ja klassikaliselt tasakaalustatud ideaalmaastikele.

Lorraini tööd on iseloomuliku kompositsiooniga: pildi külgedel on võimsad puud, ehitised või varemed, keskelt aga avaneb vaade kaugusesse. Enamikul maalidel on esiplaanil pisikeste inimfiguuride grupp. Üldise meeleolu loomisel on väga oluline osa valgusel. Paljudel maalidel on keskne koht päikesel. Maalide temaatika on neil kahel kunstnikul sarnane: antiikmütoloogia, Piibli-ainestik. Kuid nende erinevus hakkab silma maalide üldmuljes: kui Poussini teosed on tõsised, isegi dramaatilised, siis Lorraini omad on helgemad, lüürilisemad.





INGLISE maalikunstis (vastupidiselt arhitektuurile) on klassikalise kunsti mõju väiksem, klassitsism ajastu stiili ja meetodi tähenduses ei ole kaugeltki võrreldav klassikalise ideaali osakaaluga prantsuse maalikunstis. Nii SAKSA kui ka ITAALIA 16.-17. sajandi maalikunstis kujutati tihti antiikseid või mütoloogilisi stseene, kuid need teosed ei ole seotud käesoleva teemaga.

VENE maalikunst arenes üsna omasoodu. Valdav oli religioosne temaatika, maaliti ikoone.