Autoportree DAVID

Jacques Louis David (1748-1825) oli klassitsismiaja kuulsaim maalikunstnik. Tema elu ja looming oli väga tihedalt seotud XVIII sajandi lõpu ja XIX sajandi alguse sündmustega Prantsusmaal.

J. L. David sündis Pariisis. Poiss oli 9-aastane, kui isa sai duellil surma. Ka ema jättis poisi maha ning tema kasvatamisega tegelesid hoopiski onud. Nad panid poisi maalimist õppima.

Kui David oli 16, sai ta tol ajal hinnatud kunstniku J. M. Vieni juurde. Samuti suunas teda Boucher, keda David väga austas. 1766. aastal sai ta Kuningliku Maali ja Skulptuuri Akadeemia õpilaseks.

Minerva võitlus Marsi vastu

Mitu aastat (1774-1780 ja 1784-1785) elas David Itaalias. Esimesel korral pääses ta sinna tänu Rooma preemia (Prix de Rome) võitmisele. Võistlemist alustas ta 1769 ja sai kohe kolmanda koha. 1771.a. sai ta II preemia maaliga "Minerva võitlus Marsi vastu". 1772. aastal sai ta jälle II koha maali "Diana ja Apollo tapavad nooltega Niobe lapsed" eest. Järgmiselgi aastal sai ta II preemia, mille tõi "Seneca surm".

Arst Erasistratos teeb 
teatavaks Antiochose haiguse põhjuse

Võit tuli 1774 teose "Arst Erasistratos teeb teatavaks Antiochose haiguse põhjuse" eest.

Itaalia-perioodil toimus Davidi loomingus murrang. Kui tema varasemad tööd olid rokokoolikud, siis pärast Herculaneumi ja Pompeji külastamist 1779.a. tema stiil muutus rangemaks, selgemaks, skulptuursemaks.

Justkui hüvastijätuks varasema loominguga saab Stanislaw Potocki portree, mille maalilisust, koloriiti ja vormi on võrreldud Rubensi, van Dycki, Gainsborough' töödega.

Belisarios palub 
almust Tõeliselt klassitsistlik maal oli "Belisarios palub almust" (1781). On öeldud, et see teos sai Davidi tähelennu alguseks. Klassitsistlikud ajaloomaalid olid antiiksete stseenide lavastused. David kõrvaldas sündmustest mitteolulise ja sellega võimendas peategelaste osa. Oma eesmärgi saavutamiseks mõtles ta läbi iga nüansi: kompositsiooni, poosid, antiiksed rekvisiidid.

1783.a. valmis "Andromache leinab Hektorit".

Horatiuste vanne Roomas loodud ja Louis XVI-le pühendatud "Horatiuste vanne" (1784) tähendas lõplikku sidemete katkemist rokokootavadega. Teos on väga lihtne, tõsine, ilma liigsete ilustusteta. Antiikajaloos huvitas Davidit kõige rohkem surmapõlgus igas olukorras. See oli kangelaslikkuse näitaja. "Horatiuste vandest" sai klassitsismi programmiline teos. Publik oli maalist suures vaimustuses, kuna revolutsiooni-eelses õhustikus nähti selles üleskutset kodanikukohuse täitmisele.

Sokratese surmDavidi järgmine suurteos "Sokratese surm" (1787) jäi kunstilises mõttes veidi eelmise varju. Kuid kaasaegsed nägid jällegi maali nö. ühiskondlikku tausta. Ennekõike meenutas see hiljuti nurjunud reformikatseid, samuti teravdas suure arvu pagendatute ja vanglates olevate poliitiliste vangidega seotud probleeme.

Paris ja Helena

Hoopis teistlaadne oli kuningas Louis XVI vennale Artois' krahvile (hilisem kuningas Charles X) maalitud "Paris ja Helena" (1788). On öeldud, et selle maali meelelist ilu ei ületa ükski Davidi varasem ega hilisem maal.

Liktorid toovad 
Brutusele tema poegade surnukehad Kuid elu ise dikteeris oma. Patriotismi, kohusetunde, meelekindluse probleemid said järjest aktuaalsemaks. David leidis siingi seose antiikse Rooma vabariigiga ja nii valmis 1789. aastal "Liktorid toovad Brutusele tema poegade surnukehad".

Revolutsioonipäevil David ühines kolmanda seisuse ja selle nõudmistega. Temast sai kunstielu üks juhtfiguure. Ta oli jakobiinide lähedane sõber ning tänu Davidile oli neil aegadel mõnel teiselgi kunstnikul hea elu. Paljuski oli tema teene, et avalikult hakati eksponeerima rahvuslikke aardeid, st. avati muuseumid. 1790.a. tellis Asutav Kogu Davidilt maali, mis kujutaks kolmanda seisuse vandeandmist Pallimänguhoones 20. juunil 1789.

Septembris 1792 valiti David Rahvuskonvendi saadikuks. Kahel järgneval aastal saatis ta korda ka palju ebameeldivat. 1793 nimetati ta Julgeoleku Komiteesse ja David on alla kirjutanud kokku ligi 300 inimese hukkamismäärusele. Samuti oli ta üks neist Rahvuskonvendi liikmeist, kes jaanuaris 1793 hääletas kuningas Louis XVI hukkamise poolt. Üleüldse paistab David silma poliitiliste meelemuutuste poolest, sest mõned aastad hiljem saab ta'st uue võimumehe - Napoleoni - ustav toetaja.

Tapetud Marat

Davidi ehk kuulsaim maal valmis 1793. Selle loomise põhjustas revolutsiooni legendaarse juhi Marat' tapmine. Teos on nii sisult kui vormilt väga lihtne. Maalil ei ole näha tapjat ega teole järgnenud paanikat. Ainult surnud mees. Sündmus ise aga sai ajendiks kohutavale terrorile. Kokku hukati üle 50000 inimese, kusjuures valdav enamus oli revolutsiooni peamisest toetajaskonnast - kolmandast seisusest.

16. oktoobril joonistas David kuninganna Marie Antoinette'i, kui too viidi hukkamisele.

1794. aastal jakobiinid kukutati ja sellega revolutsioon lõppes. David võeti mõneks ajaks vahi alla. Sel ajal ja pärast vabanemist maalis ta peamiselt portreid.

Sabiinitarid 1799. aastal valmis "Sabiinitarid", mis justkui tähistas ühe ajajärgu lõppu nii Davidi loomingus kui ka riigi elus. Sama aasta novembris haaras riigipöördega võimu enda kätte Napoleon Bonaparte.

Mõneti üllatuslikult David sattus Napoleoni soosingusse. David oli juhtiv kunstnik jakobiinide ajal, ta oli seda ka Napoleoni ajal. Nad tutvusid juba 1797. Sellest ajast on pärit ka Davidi esimene Napoleoni portree (jäi lõpetamata). Selge on see, et viimasele meeldisid Davidi tööd, sest neis oli lihtsust, rangust, selgust. Tulevane imperaator huvitus ka ise antiikajastust, eriti Rooma keisririigi aegadest. Ja Davidi maalidel oligi näha vaprust, kodanikujulgust, patriotismi. Just seda vajaski sõjamees Napoleon. Kuid samas ei saa unustada Davidi revolutsioonilist minevikku.

Davidi kõige grandioossem töö oli Napoleoni ja Josephine'i kroonimispeo kujundamine 1804. aastal. Ta kavandas imperaatoripaari kostüümid ja kõik tseremooniaga seotud detailid. Notre-Dame sai selleks ajaks justkui uue sisu. Aastail 1805-1808 tegi David seda sündmust kajastava suurmaali (6,1x9,3 m) "Napoleon I ja Josephine'i kroonimine Pariisi Notre-Dame'i katedraalis 2. detsembril 1804". Teos kujutab hetke, mil Napoleon asetab krooni pähe tema ees põlvitavale Josephine'ile. Samas on see maal kui grupiportree. Kõik olulisemad tegelased on kujutatud suhteliselt loomutruult, kuid samas on ka teatraalsust: tolleks hetkeks juba 40-aastane Josephine on kui noor ja kaunis tütarlaps, lühike Napoleon aga seisab poodiumil ja kõrgub üle teiste. Niisuguseid nüansse ei saa ka imeks panna, sest maali kavandid vaatas läbi "asjaosaline" ise.

Teine samalaadne uhke ja uhkustav teos on 1810 valminud "Kotkaste väljajagamine". Sellel on kujutatud 5. detsembril 1804 vastse keisri esimest kohtumist sõjaväega. Samas toimus ka uute keisrilippude väljajagamine sõjaväeosadele. Nagu kroonimise puhulgi kujundas just David kogu tseremoonia "kunstilise" poole.

Leonidas Termopüülides 1812 käis Napoleon Venemaal sõdimas, kuid sai seal hävitavalt lüüa. Kahe aasta pärast valmis Davidil "Leonidas Termopüülides". See antiigiteemaline maal vaprast, kuid ometigi hukkunud Sparta väejuhist sarnanes väga Napoleoni saatusega. Erinevalt Leonidasest oli ta küll elus, kuid ikkagi kaotaja, sel ajal ka võimult kõrvaldatud.

Kuni 1815 oli David Napoleoni ametlik kunstnik. Pärast lüüasaamist Waterloo lahingus loobus Napoleon troonist ja ka Davidi aeg sai ümber.

Prantsusmaal taastati monarhia. David, kes omal ajal pooldas Louis XVI hukkamist, sunniti riigist lahkuma. See kujunes mõneti irooniliseks, sest enne kunstniku äraminekut ostis uus kuningas temalt "Sabiinitarid" ja "Leonidase ...". Võimalik, et David oleks saanud jääda ka Pariisi. Kuid selleks pidanuks ta kuningale esitama armuandmispalve. Seda David ei teinud.

Marsilt võetud relvad Ta sõitis Brüsselisse, kus jätkas maalimist. Kunstnikul valmis rida portreid ja antiigiteemalisi töid. Tema viimaseks teoseks jäi "Marsilt võetud relvad".

Jacques Louis David suri 29. detsembril 1825.