Arvukatest triumfikaartest on kõige võimsam
Tähe triumfikaar, autoriks ja ehituse alustajaks
Jean Francois Chalgrin (1739-1811). Roomas asuv Septimus Severuse kaar sai eeskujuks
Carrouseli väljaku triumfikaarele, mille ehitasid Napoleoni nn. ametlikud arhitektid
Charles Percier (1764-1838) ja
Pierre Francois Leonard Fontaine (1762-1853). Nad proovisid ellu viia keisri
soovi kujundada Pariisist Euroopa keskus, kus oleks sama uhke ja rikkalik arhitektuur nagu omaaegses Rooma impeeriumis.
Nende teene on ampiirstiili juurutamine ka sisekujunduses ja mööblikunstis. Ampiiri-ajastule oli omane ka triumfisammaste püstitamine. Austerlitzi lahingus saadud võidu auks
lasi Napoleon püstitada samba
Vendôme'i väljakule.
Töö
teostasid Jacques Gondouin (1737-1818) ja
Jean Baptiste Lepère (1761-1844). Samba tipus on keiser ise (skulptor A. Chaudet).
Suurejoonelisust ja paatoslikku joont kasutavasd teisedki saksa arhitektid. Näiteks
Leo von Klenze, kelle paremad tööd asuvad
Münchenis (Glüptoteek, Vana Pinakoteek). Ampiirstiili (mida Venemaal nimetatakse ka Aleksandri stiiliks)
juurutajaks oli Šveitsi päritolu
Thomas de Thomon.
Venelastegi seas oli mitmeid kuulsaid arhitekte, kusjuures mõnikord oli nende töödes
vanavene ehituskunstile iseloomulikke jooni.
Andrei Voronihhin püstitas Peterburgi
Kaasani kiriku. Tervikuna koos kolonnaadiga meenutab see Vatikani
Püha Peetri katedraali, kuid tunda on ka Pariisis asuva
Panthéoni eeskuju. Voronihhin oli Venemaal üks esimesi, kes
hoonete kujundamisel kasutas oskuslikult skulptorite töid.
Andrian Zahharov on vene klassitsismi suurima ja omapäraseima
ehitise - Peterburis oleva
Admiraliteedihoone autor.
Selle keskmisel osal on kõrge torn. Kahele poole jäävat ligi poole kilomeetri
pikkust fassaadi on võrreldud vanavene kloostri müüriga.
Klassitsism pidas vastu küllaltki kaua. Selle hilisemat aega esindab Venemaal
sündinud itaallane
Carlo Rossi. Tema arvukad ehitised
(Mihhailovskoje palee - praegune Vene Muuseum,
Aleksandra teater,
Peastaabi kaarhoone, Sinodi hoone - praegune ajalooarhiiv) on aga dekoratiivsemad ja maalilisemad.
Pariisi Panteonist on inspireeritud ka vene klassitsismi viimane suurehitis - aastail
1818-1858 ehitatud
Iisaku katedraal.
See teostati prantslase
Auguste Ricard de Montferrand'i plaanide järgi. Küllalt tähtis koht Peterburi ehitustegevuses oli
Vassili Stassovil. Ta ehitas sinna
Narva ja Moskva võiduväravad. Eriti
oluline oli tema osa aga Talvepalee taastamisel pärast 1837. a. tulekahju ning
Uue Ermitaaži valmimisel.
Pärast pealinna üleviimist Peterburgi 1713. aastal jäi Moskva kunstielugi veidi varju.
Kui 1755. aastal asutatud ülikool jättis Moskvale juhtrolli teaduse vallas, siis 1757 avatud
Peterburi Kunstide Akadeemia võimendas veelgi Neevalinna osa arhitektuuris ja kujutava kunstis.
Moskvas ehitati loomulikult ka, kuid enamus juhtivaid ehitusmeistreid tegutses siiski Peterburis või
selle ümbruses.
Ehitustegevus Moskvas hoogustus pärast 1812. aastat, mil sõjas prantslastega hävis enamus
linnast. Sellegi poolest ei ole seal nii palju klassitsistlikke hooneid kui Peterburis.
Selle aja tuntumad arhitektid
olid
Domenico Gilardi ja
Ossip Beauvais (Bove).
Venemaaga seoses tuleks vaadelda ka SOOMET. Omal ajal oli see Rootsi ja Venemaa vahelises rivaalitsemises
pidevalt huviobjektiks. 1808-1809 sõja järel pidi Rootsi kui kaotaja loovutama Soome Venemaale.
Soomest sai küll autonoomne suurvürstiriik, kuid ikkagi Vene võimu all. Algselt oli pealinnaks Turu,
kuid 1812 sai selleks Helsingi.
Uus pealinn vajas keskust ja nii saigi oma praeguse väljanägemise
Senati väljak.
Selle ääres asuvad senatihoone (praegu Riiginõukogu hoone),
ülikooli peahoone, Suurkirik e. toomkirik. Kõik need ehitised kavandas sakslane
Carl Ludvig Engel, kes on ka Eestis tegutsenud.
Enne 1944. aasta pommitamisi oli täielikult klassitsistlik Tartu kesklinn. See hoonestus
tekkis pärast 1775.a. tulekahju ja ülikooli taasavamist 1802. aastal. Osa
ehitisi on siiski ka säilinud. Neist kuulsaim ja ehk ilusaimgi on
Johann Wilhelm Krause
poolt aastail 1805-1809 ehitatud
Tartu ülikooli peahoone.
Samuti on selles stiilis maju Tallinnas (Kohtu t. 2).
Kõigist klassitsismiajastul Eestis töötanud arhitektidest on maailmas kõige kuulsam
ilmselt eespool nimetatud
Carl Ludvig Engel.
Ta oli 1809-1814 Tallinna linnaarhitekt.
Eelkõige sai Engel tuntuks aga Helsingi Senati väljaku kujundamisega, millest kujunes üks
stiilsemaid klassitsistlikke linnakeskusi.
INGLISMAAL oli kuni XVIII sajandi lõpuni väga tugev
Palladio mõju. Kuid sealgi taganes see rangema, antiikset väga oluliseks pidava klassitsismi ees. Uue suuna tuntumad esindajad olid
Robert Smirke (1781-1867, ehitas
Briti Muuseumi) ja
sir John Soane (1753-1837, olulisim töö on ümberehitatud Inglise Panga hoone).
ITAALIA
selle aja arhitektidest
oli kuulsaim Giuseppe Valadier (1762-1839). Ta restaureeris antiikehitisi (nt. Tituse võidukaar, osaliselt Colosseum) ja tegeles linnaplaneerimisega. Tema olulisim töö on Roomas asuva väljaku Piazza del Popolo kujundamine. Lisaks Valadier'le olid tuntud Luigi Cagnola (1762-1835) ja
Pietro Bianchi (1787-1849). Esimese ehitistest võiks nimetada
Rahu võidukaart Milanos ja
teise töödest
San Francesco di Paola kiriku Napolis.
SAKSAMAA kuulsaim arhitekt oli
Karl Fr. Schinkel.
Teda peetakse klassitsismi võrdkujuks, saksa vaimu üHeks sümboliks.
Schinkeli stiil on selge, range, suurejooneline. Temalt on pärit mitmeid ehitisi Berliinis
(Uus Vahtkonnahoone,
Vana Muuseum) ja Potsdamis.
Hilisemas loomingus kasutas ta ka muid stiile, eriti gootikat.
VENEMAAL valitses klassitsism juba 18. sajandi II poolel ja see jätkus uue
sajandi esimesel veerandil. Arhitektuuris võidutsesid kompositsiooni lihtsus ja loogilisus,
antiikeeskujusid järgiti veel rohkem kui varaklassitsismi ajal. Ampiir omandas paraadlikkuse ja
hiilguse jooned. Kui hoonete seinad olid siledad ja vähese kaunistusega, siis rõhutati ehitiste
suurust, mahtu. Peamiselt ehitati nn. ühiskondlikke hooneid (ka kirikuid), kusjuures selleks töötati
välja ühtlustatud nõuded ja fassaadide tüüpprojektid. Iseloomulik oli kahe värvi
kasutamine: sambad ja dekoorelemendid olid valged, majade seinad aga kas hallid või kollased.
EESTIS esindavad kõrgklassitsistlikku arhitektuuri peamiselt
mõisahooned, millest paljud on hetkel küll väga halvas seisukorras.
Samuti on alles mõned
postijaamad (Jõelähtme, Ruunavere).