KLASSITSISM

Vastukaaluks rahutule, liikuvale, ilutsevale barokile ja rokokoole hakkas 18. sajandi keskel Prantsusmaal ja mujalgi Euroopas jälle levima klassitsism jšlle levima klassitsism (itaalia ja inglise traditsioonis kutsutakse seda neoklassitsismiks). Taaskord püüti jäljendada vanakreeka ja -rooma kunsti.

Miks? Põhjused olid nii üldkultuurilised kui ka poliitilised.

18. sajandi keskpaiku muutus antiigiteema väga populaarseks. Seda õhutasid arvukad ekspeditsioonid Apenniini poolsaare lõunaossa ja Sitsiiliasse. Tekkis tõsine huvi arheoloogia vastu, algas antiikkunsti mõõdistamine ja uurimine. Eriti tuntuks said (Herculaneumi (alustati 1738) ja Pompeji (1748) väljakaevamised. Sealsed leiud ja Rooma ehitiste põhjalik uurimine aitasid itaallasel G. B. Piranesil luua mitmeid vaselõikesarju antiikarhitektuurist. 1753 avaldas prantslane Marc-Antoine Laugier "Essai sur l'architecture", milles ta esitas klassikalise arhitektuuri tekkimise põhjused. Kõik see kokku sai omakorda ajendiks antiikkunsti käsitleva kirjanduse tekkele. Inglise arheoloogid James Stuart ja Nicolas Revett kasutasid reisikirjelduse vormi ("Ateena muistised", 1762), sakslase Johann Winckelmanni teoreetilisem käsitlus avas lähtekohad Kreeka ja Rooma kunsti mõistmisele ("Antiikkunsti ajalugu", 1764),

Samuti pidid mingil moel lahenema ühiskonnaelus tekkinud vastuolud. 18. sajandil oli tähtsaimaks vaimseks liikumiseks valgustus. Selle aluseks oli uus inimesekäsitlus, mille järgi inimese peamine vara on tema mõistus. Valgustajad tahtsid muuta ka elukorraldust, kus seni omas väga suurt rolli kirik. Nad rõhutasid ilmaliku hariduse ja teaduse tähtsust.

Valgustusideed hakkasid esmalt levima Inglismaal, kuid suurim kaal oli neil Prantsusmaal. Seal oli feodalismi- ja kirikuvastane ühiskonnakriitika eriti tugev. Mõõdukamad taotlesid reforme ülalpool. Üheks selliseks ideeks oli valgustatud absolutism, mida toetas Voltaire. Montesquieu pakkus välja võimude (seadusandliku, täidesaatva, kohtu) lahususe mõtte ja toetas konstitutsioonilist monarhiat. Hoopis tõsisemad plaanid olid radikaalsete valgustajate esindajal Rousseau'l. Tema ideaaliks oli looduslähedane elukord ja rahva võim. Valgustusliku ideoloogia oluline levitaja oli esimene prantsuse entsüklopeedia (1751-1772), mida toimetasid Diderot ja d'Alembert.

Prantsuse kuningas Louis XVI püüdis ka ajaga kaasas käia ja läbi viia mõningaid reforme. Üldplaanis need aga ebaõnnestusid. Rahulolematus riigis aina süvenes. Tekkis vajadus muude lahenduste järele. Meeli köitis antiikaeg, kuna just selleaegset riigikorda ja elu tervikuna peeti ideaalseks. 1789. aastal alanud Suure Prantsuse revolutsiooni juhid olid sisse võetud Rooma rangest vabariiklikust vaimust. Samas pööras revolutsioonivalitsus kunstile suurt tähelepanu. Rajati avalikud muuseumid, kunstnikud võeti oma hoole alla. Viimased toetasid oma teostega antiigivaimustust. Klassitsismi tunnusteks said ilu, rahulikkus, lihtsus, suursugusus - omadused, mida rõhutas antiikkunst. Kunst pidi olema õpetlik, ülistama voorusi ja võitlema pahede vastu.

Klassitsism valitses Euroopas u. 70 aastat. Eristatakse kaht perioodi: