< eelmine lõik		järgmine peatükk >

Kuidas edastada õnnetusteadet?

Hädaabinumber 112 on tasuta kõigile. Lauatelefonilt numbri 112 valimisel, peab eelnevalt tegema selgeks, kas sellelt telefonilt helistades tuleb ette valida mingi keskjaama kood. Paljudel telefonidel tuleb enne ülejäänud numbri valimist valida näiteks number 0. Kui see on tavaliselt vajalik, siis peab ka 112 asemel helistama 0112. Mobiiltelefonilt helistades ei pea midagi täiendavat ette valima. Nende juures on veel see omapära, et kui klaviatuur on lukku pandud, siis saab 112 valida ka ilma lukku maha võtmata ning samuti ilma kõnekaardita. Kui telefonil ei ole sees kõnekaarti, siis ei näe kohe ka seda numbrit millelt helistatakse, kuid tänapäeval on võimalik iga number suhteliselt lihtsalt ja kiiresti kindlaks teha, sest igal mobiiltelefonil on olemas ka oma seerianumber ja seega on see arvutitele äratuntav. Paljudes kohtades võib juhtuda, et soovid mobiiltelefoniga õnnetusteadet edastada, kuid telefonil puudub levi. Ka sellisel juhul vali ikkagi 112 ja proovi helistada häirekeskusesse, sest võibolla on mõnel teisel mobiilside operaatorfirmal selles paigas levi olemas ja hädaabikõnet on võimalik teha. Käesoleval ajal on mobiiltelefonidega jõutud nii kaugele, et häirekeskusel on võimalik selgitada välja, kus helistaja parasjagu asub. See asukoht on häirekeskuse töötajale nähtav arvutimonitorilt. Selle abil saab abi saata ka neile hädalistele, kes ei oska enda asukohta piisavalt hästi selgitada.

Kõige tähtsamaks tingimuseks on säilitada rahu ning mitte sattuda paanikasse. Kui teil õnnestub rahulikult ja korrektselt rääkida häirekeskusele, mis on juhtunud, siis saadakse teist tunduvalt paremini aru ja olukorra lahendamine on kiirem ning täpsem. Inimesest, kes räägib väga kiiresti ja erutatud häälel, ei pruugita alati aru saada ja sel juhul peab dispetšer pidevalt üle küsima ja kokkuvõttes ei teki olukorrast selget pilti. Selle tulemuseks võib olla sündmuskohale saadetav ebapiisav abi, muidugi, kui sinna üldse ollakse võimelised kedagi saatma.

Parimaks lahenduseks on see, kui enne helistamist hetkeks keskenduda. Kindlasti pole vaja karta, et kõik tekst justkui ei jää pähe. Helistaja ei peagi teadma, mida täpselt öelda ja seda hakkab küsima häirekeskus, kuid helistaja peab oskama öelda, mis juhtus ja kus juhtus. Ilma sellise informatsioonita ei ole võimalik saata kellelegi abi. Niisiis on kõige tähtsamateks küsimusteks:

MIS JUHTUS? KUS JUHTUS?

Kui häirekeskus on saanud teada, millise õnnetusega on tegemist, siis osatakse saata välja ka vajalikku abi. Sageli on ühe õnnetusega tarvis tegeleda mitmel erineval teenistusel. Nii võib kõige parema näitena tuua just ühed sagedasemad - liiklusõnnetused. Kui selle tagajärjel on keegi kannatada saanud, siis on sündmuskohal alati politsei, päästeteenistus ja kiirabi. Igaühel neist on omad konkreetsed ülesanded ja korralikul koostööl sujub õnnetuse tagajärgede likvideerimine ladusalt. Vastavalt helistaja poolt teatatud esmasele infole, hakkab häirekeskus küsima lisainfot. See puudutab õnnetuses kannatada saanuid, ohtlikke aineid, ohu leviku võimalusi, õnnetuse tekke mehhanismi jne. Mõnikord venib küsitlusprotsess väga pikale ja võib tekkida tahtmine küsida, et kas ükskord abi ka saab. Tegelikult saadetakse abi välja kohe, kui on teada, mis juhtus ja kus juhtus. Edasise küsitlemise käigus saadud info edastatakse operatiivmeeskondadele juba nende sündmuskohale sõitmise ajal, et nad oleksid paremini olukorraga kursis ja saaksid ennast paremini ette valmistada.

Alati tuleb häirekeskusele teatada ka oma nimi ja telefoninumber, millelt helistatakse või millele tagasi helistades on võimalik sündmuskohal olevate inimestega ühendust võtta. See on tarvis selleks, et säiliks side õnnetuskohaga ja saaks igal ajahetkel küsida täiendavat vajalikku informatsiooni. Eriti sageli tekib see vajadus siis, kui on tarvis täpsustada õnnetuse asukohta.

Mitte kunagi ei tohi lõpetada kõnet enne, kui selleks on loa andnud häirekeskus. Seni, kuni seda luba tulnud ei ole, pead ootama ja olema valmis vastama küsimustele. Kui häirekeskus ei ole ise kõnet katkestanud või sinuga hetkel ei suhelda, siis võib parasjagu toimuda abi saatmine, misjärel soovitakse sinuga veel rääkida.

Lühidalt kokku võttes tuleb õnnetusteadet edastades järgida järgmist:

Hädaabinumbri 112 teadmine on turvalisuse tagamise juures üks väga oluline lüli. Kui inimene ei oska anda vajalikul hetkel teisele õiget abi, siis võib see maksta elu või raskendada tervislikku seisundit. Et sellises olukorras probleemiga mitte üksi jääda, tuleb alati õigel ajal pöörduda häirekeskuse poole. Häirekeskusest saadetakse vajalik abijõud sündmuskohale ja seni juhendatakse kohapealset abiandjat. See, kas sellest juhendamisest ka kasu on, sõltub ennekõike inimesest endast. Kas on julgust võtta ette vajalikke toiminguid ja kas on mingit eelnevat kogemust nende teostamisel. Mõningate õnnetuste puhul võivad päästvateks faktoriteks olla täiesti igapäevased liigutused (uste sulgemine, kraanide sulgemine, elektrikorkide väljalülitamine jne) ja on vaid tarvis teada, milline on õige hetk nende rakendamiseks, kuid sageli on tarvis teada küllaltki spetsiifilisi võtteid, et saavutada abistamisel häid tulemusi (inimese elustamine). Olles saanud võimaluse neid oskusi õppida ja praktiseerida, tuleb see maksimaalselt ära kasutada, sest olukorrad, kus seda vaja võib minna, tulevad alati ootamatult.

< eelmine lõik		järgmine peatükk >