Heliloojad => Mart SaarHelilooja, organist ja pedagoog. Rahvusliku stiili rajaja eesti koorimuusikas.
Mart Saar sündis Viljandimaal Hüpassaare metsavahitalus. Tema isa oli hea orelimängija ja improviseerija ning juba 5-6-aastaselt olevat Mart Saar proovinud orelit mängida. Pärast Kaansoo vallakooli läks Saar Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus koolmeistriks oli Joosep Kapp. Terve Kappide perekond Suure-Jaanis innustas Saart muusikaga edasi tegelema ning Artur Kapp - tollal juba Peterburi konservatooriumi üliõpilane - aitas tal suviti valmistuda konservatooriumi astumiseks.
1901-1908 õppis Mart Saar Peterburi konservatooriumis Louis Homiliuse oreliklassis, mille ta lõpetas hõbeaurahaga. Kuni 1911. aastani täiendas ta end samas Ljadovi juhendamisel kompositsioonis (oli õppinud ka Rimski-Korsakovi juures). Suvevaheaegadel 1904. ja 1907. a. käis Saar Eestis rahvaviise kogumas.
Ida-Euroopa ühe tähtsama kultuurikeskusena pakkus St. Peterburg Saarele häid kontakte kaasaegse muusika erinevate suundadega. Eriti sügavat muljet avaldas talle Debussy ja Skrjabini muusika. Saar hindas heliloojana kõrgelt ka Rimski-Korsakovi, kes ühendas oma loomingus sajandivahetuse muusika uued tendentsid vene rahvamuusika joontega. Viimane soovitas ka oma õpilastel kasutada loomingus rahvaviise ja rõhutada nende omapära.
Aastail 1908-1921 elas Saar vabakunstnikuna Tartus. Ta andis muusikatunde, komponeeris, esines organisti ja pianistina ning osales aktiivselt linna muusikaelus. Saare suhet eesti kultuuri mõjutas oluliselt rühmitus "Noor-Eesti". Lühikest aega õpetas ta ka Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (1920-1921 ja hiljem 1927-1928). Aastal 1921 hävisid tulekahjus Saare kodu, sealjuures hulk teoste käsikirju ja suurepärane raamatukogu. Samal aastal kolis ta Tallinna. Seal pühendus Saar peamiselt heliloomingule, kuid esines ka pianisti ja organistina, nii saatjana kui ka improvisaatorina.
1932. a. sai Saar Hüpassaare talu pärisomanikuks ja asus sinna elama. Tema teoste enamik on valminud just seal. Ester Mägi, Saare õpilane, on kirjutanud: "Mida tähendas Saarele Hüpassaare, seda märkasin eriti kevaditi. Ikka sagedamini hakkas ta sellest rääkima. Unustamatud muljed on mul esimesest külaskäigust Hüpassaarde. Seal alles nägin, kuidas ta oli kokku kasvanud oma kodujuurtega. Kohtusime õhtul, kui ta tuli koju oma tavaliselt metsamatkalt - reibas, särav, pruun ja metsahõnguline, paljajalu ning valgeis toorsiidist pükstes ja särgis kui piduline. Järgnevail päevil näitas ta mulle uhkuse ja vaimustusega oma metsi ja puid, käisime rabas käsikäes, sest ta kartis, et teen ettevaatamatu sammu ja vajun laukasse, istusime metsas mahalangenud puudel, rääkisime, aga rohkem vaikisime."
Aastail 1943-1956 oli Saar kompositsiooniprofessor Tallinna Konservatooriumis (õpilased Ester Mägi, Harri Otsa jt). Õpetajana oli ta tuntud ülipikkade tundide tegijana. Ta ei mõõtnud kunagi aega, vaid lausa unustas selle, tehes kõike kiirustamata ja põhjalikult. Kui õpilane lõpuks tunni katkestas, olnud ta nördinud: "Kui kahju, et te nii ruttu ära peate minema! Me ei ole ju jõudnud veel midagi ära teha." Aga töö oli kestnud juba kolm, neli või rohkem tunde. 1956. a. tabas Saart halvatus, mistõttu ta loobus pedagoogitööst ja pühendus heliloomingule. Mart Saar suri 28.10.1963 Tallinnas.
1972. a. avati Hüpassaares Mart Saare majamuuseum, 1982. a. mälestussammas Tallinnas (Aime Kuulbusch).