Allikas A

Giovanni Gentile ja Mussolini ühistööna ilmus Enciclopedia Italiana XIV köites tooniandev artikkel korporatismist. Korporatismi esitleti kui alternatiivset "kolmandat teed" kapitalismi ja sotsialismi vahel /---/ Kõigepealt oli korporatism üleskutse taastada ühiskondlik kokkukuuluvus. Selle saavutamiseks tuli rahvuse majanduslik tegevus jagada kategooriatesse, millest igaüht esindaks üks korporatsioon. Korporatsioonide sees võisid rivaalitsevate rühmituste ja klasside eeskõnelejad omavahel otsesemalt suhelda kui traditsioonilistes parlamentaarsetes institutsioonides. Loodeti ka, et korporatsioonid pakuvad läbirääkimisteks püsivamat ja sõbralikumat foorumit.

A. Cassels. Fascist Italy. Routledge and Kegan Paul, 1969. p. 56.

Allikas B

Pinevuse tõttu kapitalismi ja sotsialismi vahel tundus sõjajärgne Euroopa kaasaegsetele ebakindel ja tasakaalutu. Kas võidavad kapitalistide või töölisklassi huvid? Fašistid uskusid, et vastus peitub rahvuslike huvide ülimuslikkuses kohalike huvide üle. Nad tahtsid ühiskonda, kus kõik majandustegevusega seotud isikud (nii tööandjad kui ka töövõtjad) võiksid teha koostööd rahvuslike huvide nimel, mis lõppkokkuvõttes tooks kõigile kasu. See pidi põhinema korporatsioonide süsteemil.

J. Hite, Chr. Hinton. Fascist Italy. London: 1998. p. 135.

Allikas C

Korporatiivne riik: Lõplik struktuur.
Kes keda esindas?

J. Hite, Chr. Hinton. Fascist Italy. London: 1998. p. 136.

Allikas D

"Fašistlik korporatism täitis müüdi funktsiooni, mis pidi lahendama kahesuguseid probleeme - klassivõitluse ja rahvusliku majanduse viletsuse probleeme. Sellega suudeti hoida erinevad jõud koos nii parteis kui riigis.

Ajaloolane Tannenbaum. (J. Hite, Chr. Hinton. Fascist Italy. London: 1998. p. 136.)

Allikas E

Depressiooniga võitlemiseks osutus korporatiivne süsteem täiesti kõlbmatuks.

Ajaloolane De Grand. (J. Hite, Chr. Hinton. Fascist Italy. London: 1998. p. 136.)

Allikas F

Tegelikkuses sisaldas korporatism endas kergelt varjatud tööliste ekspluateerimist ja rõhumist. Duce jaoks oli korporatism ilmne sotsiaalne ja poliitiline eksperiment, mis oli kasulik tema reziimi aktsiate tõstmiseks välismaalaste silmis ning viimistletud fassaad, mille taga võisid õitseda korruptsioon ja omakasupüüdlikkus.

Ajaloolane Blinkhorn. (J. Hite, Chr. Hinton. Fascist Italy. London: 1998. p. 140.)