|
Põhjasõja armid tasandusid päriselt alles 1760. a-iks, ka
rahvaarv jõudis taas rootsi aja tasemele. Ühtaegu hakkas
kiirelt paranema põllumajanduslik konjunktuur, eriti tänu
tollipiiride kaotamisele Venemaaga 1766. a. Peamine saadus,
mida hakati välja vedama, oli piiritus. Viljast viina ajades
teeniti hästi, viinaköökidest tulev praak võimaldas nuumata
järjest rohkem loomi, sõnnik aga suurendas põldude viljakust.
Mõisate hinnad hakkasid üha enam sõltuma vilja- ja viinahindade
kõikumisest. Algas mõisate kuldaeg. Aadlikele
sigines raha, et muretseda uusi rõivaid ja tõldasid, korralda
toretsevaid söömaaegu ja jahilkäike, aga ka oma poegi välismaa
ülikoolidesse õppima saata. Kasvas teenijaskond: toas askeldasid
kammerteenrid ja toaneitsid, köögis kokad, kokapoisid ja
köögitüdrukud, tallis ning tõllakuuris tallimehed, kutsarid
ja eessõitjad, aias kärnerid ja kärneripoisid, lisaks koduõpetajad,
lapsehoidjad, jäägrid, vahimehed, pesunaised. Näiteks Saku
mõisas küündis 1782. a teenijate arv üle 60. Sajandi lõpuks
muutus maa ilme tundmatuseni. Mõisnikke olevat haaranud
justkui mingi ehitushullus, igal pool käis pingeline ehitustegevus.
Paraku ei tähendanud härraste juurest kostuv pillerkaar
midagi head põllul rügavatele talupoegadele. Pärisorjuslik
rõhumine jõudis XVIII sajandi lõpuks äärmuseni.
|
