MAALIKUNST


Kui varaklassitsismi on nimetatud ka rokokoo-klassitsismiks, siis XVIII sajandi lõpust saab valitsevaks nö. puhas klassitsism. Baroki ja rokokoo rahutuse ja maalilisuse järel hakatakse uuesti rõhutama rahu ja tasakaalu. Antiikkunsti jäljendamine sai erilise hoo.

Maalikunstis oli eeltoodud põhimõtete elluviimine aga raskendatud. Kui antiikehitisi ja skulptuure oli piisavalt säilinud, siis antiikmaali näidiseid ei olnud peaaegu üldse. Maalijad olid sunnitud imiteerima antiikskulptuuri. Seepärast olid maalid koloriidivaesed ning ei olnud ka valguse ja varju efekte. Samuti pidi tööde temaatika olema antiikne või mütoloogiline, teostus ülev ja suursugune. Tihti kasutati selliseid motiive, mis olid allegooriliselt seostatavad kaasaja sündmustega. Ajalooteema kõrval viljeldi ka portreemaali, kuid teiste maaliliikide osatähtsus oli väike.

Klassitsistliku kunsti põhijooni on kõlbluse ja moraali rõhutamine. Igas teoses pidi olema mingi õpetuslik moment.




Klassitsismiajastu tuntuim PRANTSUSE maalikunstnik oli
Jacques Louis David (1748-1825). Kuigi ta oli järjekindel klassitsist, leidus ta loomingus ka realismi sugemeid. Omamoodi tähiseks sai 1784.a. valminud "Horatiuste vanne", kus esmakordselt olid kajastatud kõik eelnimetatud klassitsismi tunnused. Tema järgmised antiikkompositsioonid ei leidnud nii vaimustavat vastuvõttu. Seda rohkem tähelepanu pälvisid Davidi need maalid, mille ainestik oli võetud kaasajast. Suur Prantsuse revolutsioon ja hilisem Napoleoni valitsemisaeg pakkusid selleks ohtralt võimalusi. 1793.a. tapeti revolutsiooni üks juhte - Marat. Davidil valmis võib-olla tema parim teos "Tapetud Marat".

Mõneti ootamatult sai Davidist, kes oli revolutsiooni ajal kaunis tähtis tegelane, Napoleoni usalduskunstnik. Selle aja eriti uhked teosed on "Bonaparte St. Bernard'is" ja "Napoleoni kroonimine".

Väga kõrgelt hinnatakse Davidi portreeloomingut. Kui varasemates töödes oli rokokoolikkust, siis hilisemad maalid olid lihtsad, sõbralikud ja selged, liigse särata.

1816.a. sunniti David Prantsusmaalt lahkuma ja ta läks Belgiasse. Seal valminud teosed olid enamasti mütoloogilise sisuga.

Davidi looming avaldas mõju 19. sajandi I poolel peaaegu kogu Euroopa kunstile. Eelkõige oma arvukate õpilaste kaudu. Neist oli väga hinnatud Francois Gerard (1770-1837). Tema tööd olid hoopis teistsugused: elegantsemad, pehmemad, neis ei ole Davidi rangust ja heroilisust. Gerard'i tuntuim kompositsioon on "Amor ja Psyche". See oli ehk ülearugi sile ja pehme, pälvis tõsist kriitikat ning edaspidi ta antiikteemadel ei maalinud.

Nagu tema õpetaja, nii tegi ka Gerard väga häid portreid, eriti daamidest. Kuulus on Madame Recamier' portree. Tuntud on ka mõned meesteportreed: "Joachim Murat" (Museo di San Martino, Napoli), "Kunstnik Isabey ja tema tütar". Gerard maalis ka ühe väga suure ja uhkeldava töö, mis on võrreldav Davidi Napoleoni kroonimismaaliga. See oli "Charles X kroonimine" (1827, Chartres' muuseum)

Anne-Louis Girodet-Triosoni (1757-1824) looming on eriline ses mõttes, et kui üldiselt klassitsism ei tunne huvi valguse ja varju vastu, siis Girodet' maalidel on see üsna oluline. Väga populaarne oli tema "Magav Endymion". Revolutsiooniaastail elas ta Itaalias, kus tegi peamiselt raamatuillustratsioone. Girodet naases Pariisi 1795. 1801 tellis Napoleon temalt seeria maale Malmaisoni lossile, kus ta kasutas Ossiani lugude teemat.

Girodet' edasine looming oli valdavalt romantismi-laadne. Selle suuna tuntuim teos oli "Atala matused". Tema viimased kuulsamad maalid olid "Uputus" ja "Kairo ülestõus". Elu lõpupoole Girodet loobus maalimisest ning tegeles joonistamise, illustreerimise, luule ja proosakirjandusega. 1815 valiti ta Prantsuse Akadeemia liikmeks.

Davidi koolkonnas on erilisel kohal Jean Antoine Gros (1771-1836). Tema töödes sai üle pika aja taas tähtsa koha värvikäsitlus ehk koloriit. Gros' esimene suurem ja ilmselt parim teos oli "Jaffa katkuhaiged", mis kujutas üht episoodi Bonaparte'i sõjakäigult Lähis-Itta ja Egiptusesse 1798-1799. Nii enne kui ka pärast seda maalis ta korduvalt Napoleoni enda tegemisi ("Napoleon Eylau lahinguväljal 1807") või temaga seonduvat ("Imperatriits Joséphine").

Pärast Davidi lahkumist Prantsusmaalt hakkas Gros juhtima tema ateljeed. Kui eelnevate aastate töödes oli teatud romantismi hõngu, siis sellest ajast on pärit tema ehtklassitsistlikud maalid "Bakchos ja Ariadne" ning "Taavet ja Saul" (1822). Niisuguste töödega saavutas ta kuninga soosingu ja oli mõnda aega õukonnamaalija.

Mitte kõik kunstnikud ei järginud Davidi eeskuju. Neist oli tuntuim Pierre-Paul Prud'hon (1758-1823). Temagi tugevam pool oli portreemaal, kuid ta oli osav ka heleda-tumeda käsitluses ja tihti kasutas väga kontrastseid värvilahendusi. Samas olid ta teosed üsna intiimsed ja lüürilised, kohati isegi rokokoolikud. Selles oligi Prud'honi peamine erinevus Davidist ja ta õpilastest. Hilisemates töödes oli aga romantismi tunnuseid.

Prud'honi laadi on nimetatud unistuslikuks klassitsismiks, sest ega ta päris "klassitsismivaba" ka ei olnud. Eelkõige viitasid sellele plastilised figuurid ja tööde temaatika. Prud'honi tuntumad maalid on "Keisrinna Joséphine'i portree" ja "Psyche röövimine" (1808, Louvre, Pariis).

Davidist veidi eraldi tegutses Jean Baptise Regnault (1754-1829). Tema õpilastest oli tuntuim Pierre Narcisse Guerin (1774-1833). Kohati neid loetakse klassitsistide sekka, kohati mitte, sest kuigi teoste temaatika oli "õige", siis nende maalimislaad oli pehme ja tundeküllane.

J. L. Davidiga pea samatähtis klassitsist oli Jean Auguste Dominique Ingres (1780-1867). Ta oli Davidi õpilane ning harrastas samuti nii ajaloomaali kui ka portreed.

Ingres'i esiletõus algas pärast Rooma preemia võitmist 1801. Esmalt sai ta tuntuks portretistina. Ta kujutas ennast, tuttavaid, poliitilisi liidreid. Tema hilisem kuulsus põhineski esmajoones sellel maaliliigil. Samuti said tuntuks Ingres'i aktid. Ta ise olevat pidanud end hoopis ajaloolise maali viljelejaks.

Nagu teisigi klassitsiste, mõjutasid ka Ingres'it Itaalias elatud aastad. Ta viibis seal küllalt kaua. Ingres'i köitis renessansiaja kunst, eriti Raffaeli looming. Paljud tema tööd ongi seotud selle ajastu kujutamisega.

1824 Ingres naases kodumaale. See aasta oli prantsuse kunstiajaloos mõneti murranguline. E. Delacroix' maal "Chiose veresaun" tähistas romantismi võidukäigu algust. Sellest ajast pärineb ka Ingres'i ja Delacroix' nii loominguline kui ka isiklik antipaatia. Kuna võimud nautisid klassitsistlikke ideaale, siis oli Ingres'ile selline vastuolu isegi kasulik. Talle pühendati rohket tähelepanu, tema looming oli soosingus. Justkui vastutasuks valmis tal üks oma olulisemaid maale - "Homerose apoteoos". Hea elu ei kestnud aga lõpmatuseni ning 1835-1841 oli ta jälle Itaalias. Tõsi, mitte niisama, vaid Rooma Prantsuse akadeemia direktorina.

Elu viimasel veerandil Ingres maalis peamiselt portreid, samuti mõned aktid. Ta oli ühiskondlikult aktiivne ja lugupeetud inimene, kuid tema looming oli kinni eilse päeva ideaalides. Ingres oli klassitsismi andunud eestvõitleja ja viimane väljapaistev esindaja.






INGLISE maalikunsti 19. sajandi alguse klassitsism praktiliselt ei mõjutanud ja seetõttu ei ole põhjust ühtki inglast esile tuua. Kuid vaadata võiks skulptor
John Flaxmani loomingut, kes tegi rida suurepäraseid raamatuillustratsioone.






ITAALIA
maalikunstnike seas ei ole klassitsismi ajastust kunstiajaloo seisukohalt ühtki väga tuntud esindajat. Ära nimetada võiks kaks kunstnikku: Andrea Appiani ja Vincenzo Camuccini. Appiani (1754-1817) oli portretist, kuid täitis Milaanos ka Napoleoni suuremaid tellimusi ("Parnassos", 1811, Villa Reale). Camuccini (1771-1844) harrastas samuti portreekunsti, kuid eelkõige oli ta ajaloomaalija. Teda loetakse Itaalia viimaseks klassitsistiks.






SAKSA maalikunstis oli klassitsismi osatähtsus tagasihoidlik, sest üsna pea hakkas sealmail levima romantism. Nii ei ole põhjust klassitsismi isegi perioodidesse jaotada. Selle stiiliga võiks seostada ehk
Gottlieb Schicki (1779-1812), Bonaventura Genelli (1798-1868) ja kaksikvennad Gerhard Franz ja Karl Ferdinand von Kügelgeni. Mõnest kunstnikust (Carstens, Koch) on juttu varaklassitsismi osas.






VENE maalikunstis oli 1790-il tugev sentimentalismi mõju. Tähelepanu pöörati inimese tunnete kujutamisele. 1796 sai troonile Paul I ja elu riigis muutus karmimaks isegi aadlikele. Võimalik, et seegi avaldas mõju kunsti suundumustele. Igatahes maalidel kujutatav muutus rangemaks, tõsisemaks, aga ka uhkemaks, paraadlikumaks.
Selliste muutuste tüüpiline näide on Vladimir Borovikovski looming. Eriti ilmekas on Kurakini portree, kus tähtsal kohal on nii ordenid kui ka Paul I büst.

Nii nagu mujalgi, oli ka vene maalikunstis klassitsismi-ajastul lisaks portreele oluline koht ajaloomaalil. Selle maaliliigi juhtivat rolli soodustas 1812. aasta sõda prantslastega, mis lõppes venelastele võidukalt. Oli, mida lõuendil kujutada!

Tõsi, väga kuulsaid klassitsiste ei ole sellest perioodist nimetada. Peamine põhjus on selles, et klassitsismi-ihalus lõppes maalikunstis kõige varem.

Tolle aja tuntumad maalikunstnikud olid Aleksei Jegorov, Vassili Šebujev, Andrei Ivanov (1776-1848), kõigilt kolmelt õpetust saanud Fjodor Bruni ning Andrei poeg Aleksandr Ivanov. Viimase olulisemad tööd on siiski veidi teistlaadsed, teostatud romantismi vaimus.






EESTIMAA kunstielu
oli 18.-19. sajandi vahetuseni üsna loid. Teatud elavnemine toimus alles siis, kui siia saabusid sakslased Karl August Senff (1770-1838) ning Gerhard Franz ja Karl Ferdinand von Kügelgen.

Senff tuli 1803 Tartu ülikooli joonistusõpetajaks. Teda ehk ei olegi õige nimetada klassitsistiks, sest tema originaalloomingust on väga vähe teada. Peamiselt tegeles ta graafikaga, kusjuures paremini õnnestusid portreed. Neist on tuntumad krahv Wittgensteini (1815) ja marssal Barclay de Tollyt (1816) kujutavad tööd. Pikemalt saad Senffist lugeda nt. V. Vaga raamatust "Kunst Tartus XIX sajandil".

G. F. von Kügelgen oli Euroopaski tuntud portretist. 1798. aasta veetis ta Tallinnas ja Põhja-Eestis, kuid aasta lõpus sõitis Peterburi ja 1803 otsustas minna kodumaale. Tagasiteel tuli ta veelkord Eestisse. Tema töid (J. W. Goethe, 1808-1809, K. Morgenstern, 1809 jvm.) on ka Tartu Ülikooli Raamatukogus.

Kui Gerhard oli Eestis suhteliselt lühikest aega ja tema tähtsus on pigem kunstielu turgutajana, siis sügava jälje Tallinna kunstiajalukku jättis tema kaksikvend Karl. Ta maalis arvukalt linna ja selle ümbruse vaateid. Temagi saabus Eestisse 1798 ja aasta lõpul läks koos vennaga Peterburi. 1816 tuli ta pärast vaheldusrikast elu Venemaa avarustel jälle Tartusse. 1827 asus ta alaliselt elama Tallinnasse. Karl oli ennekõike maastikumaalija. Kui Sul on huvi, siis kaksikvendade elust ja loomingust saad üksikasjalikuma ülevaate V. Vaga raamatust "Kunst Tallinnas XIX sajandil".