SKULPTUUR


PRANTSUSE ampiirajastu skulptorid ei saavutanud nii suurt kuulsust kui maalikunstnikud või arhitektid. Tööd oli palju, sest antiigivaimustuses püstitatud võimsaid hooneid ja võidukaari kaunistati just skulptuuridega. Samas jäid need ehitise enda imposantsuse varju. Olulisemad skulptorid olid Joseph Chinard (1756-1813) ja Antoine Chaudet (1763-1810).





INGLISE klassitsismi-aja tuntuim skulptor oli John Flaxman. Tema loomingu põhiosa moodustasid monumendid ja mälestusmärgid. Ta oli ka kuulus keraamik ja raamatuillustraator.

Flaxmani järglane nii loomingulises mõttes kui ka Kuningliku Akadeemia skulptuuriprofessori kohal oli Robert Westmacott (1775-1856). Tema teoseid on paljudes kohtades: rida allegoorilisi töid Woburn Abbeys, mitu monumenti Westminster Abbeys ja St. Pauli katedraalis, admiral Nelsoni mälestussambad Birminghamis ja Liverpoolis.





SAKSA maalikunsti ja skulptuuri tähtsuse vahekord oli vastupidine prantslaste olukorrale. Siin olid tuntumad just skulptorid. Teerajajaks klassitsismi juurde oli Johann Heinrich Dannecker (1758-1841). Ta õppis Pariisis, hiljem elas Itaalias. Tema loomingut mõjutasid nii prantslased kui ka Canova.

Juhtivateks kujuriteks said aga Johann Gottfried Schadow ja Christian Daniel Rauch. Schadowi tuntuim teos on Preisi printsesside Luise ja Friederike grupiportree. Rauch tegi peamiselt mälestusmärke ja portreebüste.





ITAALIA raidkunst kõrgklassitsismi ajastul - see on Antonio Canova. Loomulikult tegutses seal teisigi skulptoreid, kuid nende tähtsus ja saavutused ei ole võrreldavad Canovaga. Neist võiks ära nimetada Lorenzo Bartolini (1777-1850), kes õppis koos J. A. D. Ingres'iga ja hiljemgi olid nad head sõbrad.





Selle perioodi VENE skulptoritele oli iseloomulik tihe koostöö arhitektidega. Nende osa hoonete nii sise- kui ka välisilme kujundamisel oli igati mõjus.

Kaks tuntumat hooneilmestajat olid Stepan Pimenov ja Vassili Demut-Malinovski. Koos Voronihhiniga tegid nad Kaasani kirikut ja Mäeinstituuti, Zahharoviga Admiraliteedihoonet, Rossiga Jelagini lossi ja Peastaabi hoonet. Kui Pimenov tegi edaspidigi skulptuure peamiselt ehitistele, siis Demut-Malinovskil on ka mitmeid nö. tavakujusid ja -monumente.

Venemaal oli teisigi tuntud raidkunstnikke. Loomingulise pikaealisusega paistis silma hauamonumentide ja sarkofaagide meister Ivan Martos. Tema kuulsaim töö on Minini ja Požarski mälestusmärk Moskvas.

Lisaks Martosele oli nii vara- kui ka kõrgklassitsismi ajastul tegev Feodossi Štšedrin. Temagi tööd kaunistavad hooneid nii seest kui väljast. Štšedrin osales Peterhofi skulptuuride loomisel, samuti tegi ta portreid.

Eelnimetatuist noorem oli Boris Orlovski. Ta õppis kuulsa taanlase Thorvaldseni juures ja see asjaolu on tema loomingut mõjutanud. Orlovski tuntumad tööd on Kaasani kiriku ees olevad Kutuzovi ja Barclay de Tolly monumendid.

19. sajandi teise ja kolmanda kümnendi vene kunstile avaldas tugevat mõju 1812. aasta sõda prantslastega. Teoste temaatika oli kui ette määratud. Eriti oli see tuntav skulptuuris ja arhitektuuris, kus ridamisi loodi monumente ja mälestusmärke saavutatud võidu auks. Seetõttu pidasid Venemaal klassitsistlikud ideed küllalt kaua vastu. Skulptuuris hakkas klassitsism hääbuma kuskil 1830-te lõpus. Štšedrin oli juba varem surnud, kuid nüüd lahkusid mõne aasta jooksul nii Pimenov, Martos kui ka suhteliselt noor Orlovski. Mujal Euroopas oli juba romantismi-aeg.





EESTIMAAL omi ega sisserännanud tasemel skulptoreid ei olnud. Nii nagu eelneval sajandil, pärinesid ka 19. sajandi alguspoole vähegi paremad tööd välisautoritelt. Tavaliselt leiavad äramärkimist kaks marssal Barclay de Tollyga seotud teost: hauamonument Jõgevestes ja mälestusmärk Tartus. Mõlema autor oli Demut-Malinovski.





Kui klassitsismi arengule arhitektuuris ja maalikunstis ei ole ülaltoodud maade kunstnikele lisaks teiste riikide esindajad avaldanud pea mingisugust mõju, siis viimane kuulus skulptor-klassitsist oli taanlane Bertel Thorvaldsen. Tema tööd olid rahulikud, ranged ja tõsised.