LORRAIN

Claude Lorrain (õieti Gellée) oli prantsuse maalikunstnik. Koos N. Poussiniga oli ta üks juhtivaid ideaalmaastiku viljelejaid ja klassitsistliku maalisuuna peaesindajaid. Tema teoste ainestik on pärit antiikmütoloogiast või Piiblist. Tihti on tema maalidel n.ö. klassikalised varemed ja inimfiguurid vaimulike riietuses või antiikrõivais. On teada, et Lorrain ei olnud kuigi hea inimestemaalija ja lasi need teha teistel kunstnikel. Maalide üldmulje on pehmem ja lüürilisem kui Poussinil.

Lorraini eriline panus on aga valguse meisterlik esitamine. Kui kompositsioonilt on tema tööd sarnased, siis iga teos erineb teistest valguse käsitluse poolest. Teda peetakse esimeseks päikesemaalijaks. Lorraini valgusekäsitluse mõju kestis tema eluajast kuni 19. sajandi keskpaigani ja oli eriti tuntav Inglismaal.

C. Gellée sündis 1600.aastal Lorraine'i hertsogiriigis (sealt ka tema kunstnikunimi!), mis 17. sajandi I poolel ühendati Prantsusmaaga (jääb selle kirdeossa). 1613. aastal läks Claude Rooma õppima ja pärast 1625-1627 Prantsusmaa-käiku jäi sinna elu lõpuni. Tema esimene juhendaja oli itaalia kunstnik A. Tassi, kes õpetas talle maastikumaali, kompositsiooni ja maalitehnikaid. Hiljem töötas G. Valsi juures, kus õppis perspektiivi kasutamist. Ta käis sageli Rooma lähedal Campagnas maastikku joonistamas koos mõne teise kunstnikuga, kelle seas oli ka Poussin. Samuti mõjutasid Lorraini sakslase A. Elsheimeri tööd ja eriti itaallase Domenichino (1581-1641) maastikumaalid.

Umbes 1635 hakkas Lorrain koostama oma joonistuste ja skitside kogu "Liber Veritatis" ("Tõe raamat"). Selles on 195 maali visandid ja joonistused. Ta märkis juurde töö valmimise aja ja tellija nime. Ilmselt püüdis ta sellega vältida maalide võimalikke võltsinguid.

Lorrain maalis palju veduute ehk väga täpseid maastikupilte, nagu näiteks "Genova sadam" (1634, Pariis, Louvre). Tegelikkuses olemas olevate ehitistega kujundas ta sageli tegelikkuses mitteesineva olukorra, st. idealiseeris. Nii näiteks paigutas ta Roomas oleva Medicite villa mere kaldale ja sündiski "Sadam Villa Mediciga" (1638).

Lorrain oli omal ajal kuulus kunstnik. Tema maale tellisid mitmed mõjukad tegelased, teiste seas ka paavst.

         "1635. aastal tuli tellimus Hispaania kuningalt Felipe IV-lt maalidele Madriidi Buen Retiro lossile. Seitse maali, millest kaunimad on "Püha Pauluse laevale minek Ostias", "Peaingel Raafael ja Tobias", "Moosese päästmine Niiluse voogudest" (kõik 1639-1640, Madrid, Prado), tähistavad lõplikku pöördumist Poussinist mõjustatud klassikalise käsitluse poole. (...) Klassitsistliku ideaali kohaselt pidi kujutatav sündmus olema üllas, seega pärit ajaloost, mütoloogiast või klassikalisest kirjandusest. Nii põimusid maalides reaalsus ja väljamõeldis, tõeline ja ideaalne. Rahvarikkad sadamapildid, kus legendaarset sündmust raamivad muinasjutuliselt kaunid paleed, on eriliselt kütkestavad. Romantiline valguse mäng taevas, merepinnal ning väga peenelt maalitud arhitektuuril on maalides "Kleopatra randumine Tarsoses" (1642, Louvre), "Seeba kuninganna asumine laevale" (1648, London, National Gallery), "Odüsseus loovutab Chryseise tema isale" (1644, Louvre), "Hommik sadamas" (1649) ja "Õhtu sadamas" (1640, mõlemad Ermitaaz') palju olulisem kui sündmus ise.
(...) Lorraini müütiliste tegelaste maailm on poeetiline ja arhailine. Mõnikord on tema maalidesse peidetud halva aimus, mingi ennustuslik
vihje ("Haagari patustamine", 1668, München, Vana Pinakoteek). Sageli maalis ta oma pilte pendantidena, nii et meremaali täiendas maismaad kujutav teos, päikeseloojangut - päikesetõus, kusjuures kompositsioon ja horisondi kõrgus on samad. Pendandid on näiteks Ermitaazis asuvad "Päev" ja "Õhtu" ning "Hommik sadamas" ja "Õhtu sadamas"."

Tekst:
A. Kartna. Prantsuse maalikunst IX-XIX sajandini, lk. 70-71. Tallinn, 1991.

Lorraini loomingus eristatakse kolme perioodi:

  •   Varastes maastikes on tavaliselt küljelt langev valgus ja muudki eksperimendid valgusega. Ta lõi idealiseeritud stseene meresadamatest, kus tavaliselt oli ankrusolev laev ja selle lähedal loss või palee. Tihti kasutas horisondil olevat päikest, mis andis maalidele justkui sügavust juurde. Varasema perioodi töödele, mille lõpetavad "Sadam" ja selle pendant "Maarahva tants" (mõlemad 1639, Pariis, Louvre), on iseloomulik inimfiguuride koondamine maali esiplaani keskossa. Paljud maalid on raskepärastes pruunides toonides.
  •   Pärast 1640. aastat muutus maalidel kujutatu vaiksemaks, rahulikumaks. Valguski oli pehmem, soojem. Tööde koloriit oli kollakas, isegi kuldne.
  •   1660-il jätkab tegemisi esimese perioodi vaimus, kui ta kasutab külmi, hõbedasi värvitoone ja uuesti kasutab dramaatilist valgust. Maalid on selged. Sageli maalib ta "vastu valgust", mis muudab looduse justkui läbipaistvaks.

    Claude Lorrain suri 1682 Roomas. Tema kunst on mõjutanud hollandi, prantsuse ja eriti inglise maastiku- ja meremaalijaid. Prantslased peavad Lorraini impressionistliku maalikunsti kaugeks esiisaks.

    Veel mõned Lorraini maalid:

    Parise otsus,
    1645-1646

    Maastik Akise ja Galateiaga,
    1657

    Europe röövimine,

    Maastik Apolloni ja Hermesega,
    1645

    Meresadam,
    1674