Palladio PALLADIO

Itaallane Andrea Palladio (1518-1580) püüdis kõige järjekindlamalt silmas pidada ja edasi arendada antiikarhitektuurist lähtunud ideid ja põhimõtteid. Ta uuris ja mõõdistas varemeid, interpreteeris klassikalise perioodi tähtsama teoreetiku Vitruviuse (elas 1. saj. e.m.a.) kümmet raamatut arhitektuurist. Viimaste ajendil kirjutas Palladio ("Neli raamatut arhitektuurist", 1570).

Palladio tegutses Vicenzas ja Veneetsias. Tema ehitised olid monumentaalselt mõjusad, väline ekspressiivsus kooskõlas sisearhitektuuri elegantsi ja otstarbekusega. Palladio varaseim tuntud teos on 1549. a. alustatud Basiilika Vicenzas, mille kallal ta töötas kogu oma elu jooksul. Hoone valmis alles 1614, seega pärast arhitekti surma. Samuti ehitas ta linnadesse paleesid, mida kõiki iseloomustab samba ja pilastri järjekindel kasutamine. Seejuures on sambad nii igal korrusel omaette (nt. Palazzo Chiericati), kui ka läbi kahe korruse.

Palladio kuulsaimad ehitised on villad. Neist tuntuim on Villa Capra ehk La Rotonda.

Ta ehitas ka kirikuid, sealhulgas San Giorgio Maggiore ja Lunastaja kiriku (Il Redentore) Veneetsias.

Palladio töödest võeti eeskuju nii XVII kui ka XVIII sajandil, kui algas reaktsioon baroki vastu. Eriti tuntavalt on ta ehituskunsti arengut mõjutanud Inglismaal ja Hollandis, sealtkaudu ka Põhjamaadesse. Teatavasti kuulusid Eesti- ja Liivimaa sel ajal Rootsi riigi koosseisu ja nii mõjutas palladionism ka siinset arhitektuuri.