ARHITEKTUUR



Soufflot. Pantheon Pariisis PRANTSUSE arhitektuurile on pea alati olnud iseloomulik tugev klassitsistlik joon. Umbes 1760. aastal saab see aga lausa valitsevaks, kui lõplikult kaovad baroki ja rokokoo elemendid.

Louis XVI stiili kuulsaim arhitekt oli Jacques Germain Soufflot, kelle tuntuim teos on Pariisi Pantéon.

Gabriel. Concorde'i väljak Teine silmapaistev ehitusmeister oli Jaques Ange Gabriel, kes on Concorde'i väljaku kujundaja (alustas 1754) ja majafassaadide autor. Samuti on tema ehitatud Kõrgema Sõjakooli hoone Marsi väljakul Pariisis. Gabriel on ehitanud ka mitmeid väiksemaid hooneid. Neist on tuntuim Petit Trianoni loss Versailles' pargis (valmis 1768).


Claude Ledoux' (1736-1806) olulisemad ehitised on seeria linnaväravaid ja Louveciennes'is asuv paruness du Barry paviljon (1771). Eriti tuntuks sai ta mitmete elluviimata utoopiliste fantaasiaprojektide autorina. Samalaadseid abstraktseid ja grandioosseid ideid kasutas ka Etienne-Louis Boullee (1728-1799). Temagi tööde suurejoonelisus ja karm lihtsus vastasid täielikult revolutsiooniaastate vaimule. Nende poolt välja pakutud klassitsismi uut suunda kutsutaksegi revolutsiooniarhitektuuriks.





ITAALIA oli arhitektuuris juhtival kohal baroki ajal. Varaklassitsismi periood oli aga suhteliselt tagasihoidlik. Nimetada võiks Giuseppe Piermarini (1734-1808), kes tegutses Põhja-Itaalias, peamiselt Milaanos. Tema kuulsaim töö on ooperiteater La Scala hoone, mis valmis 1778. Hiljem on seda mitmel korral ümber ehitatud. Samuti ehitas Piermarini Palazzo Belgiojoso ja teostas Palazzo Reale ümberehitused 1771-1778.





Adam. Osterley Park House INGLISMAAL arenes kunstielu veidi omasoodu. Seal ei olnud õiget barokiajastut, samuti ilmnes varaklassitsism varem kui mandri-Euroopas. Jätkus I. Jonesist ja sir Chr. Wrenist alguse saanud palladionismi traditsioon. 18. sajand andis sellele oma varjundi ja mõnikord vendade Adamitega seostatava stiilitähenduse (tuntud nn. adamstiilina). Robert Adami ja hiljem teda aidanud vend Jamesi (1730-1794) ehitatud on Register House Edinburgh'is, Kedleston Hall (1761-1765) Derby lähedal, Osterley Park House (1761-1780) Middlesexis, Sion House (1762-1769). Samuti hinnatakse neid linnade planeerimise ja väljaehitamise eest. Eriti tuntuks sai adamstiil aga sisekujunduses.

XVIII sajandi kuulsamaid tegijad on ka Somerset House'i ehitaja William Chambers.

Inglaste klassitsistlikud hooned paistavad silma hea ruumijaotuse poolest. Kõik on otstarbekas alates ruumi kujust kuni akende paigutuse ja valgustuseni. See erineb tunduvalt prantslaste ebamäärasusest hoone sisemuses ja uhkeldamisest hoone fassaadiga. Inglaste poolt viljeldud klasitsismisuund mõjub prantsuse klassitsismi mõningase paatoslikkuse ja paraadlikkuse taustal mõõduka, vaoshoitu ja vormitäiuslikuna.





Langhans. Brandenburgi väravad Kaasmaalase Winckelmanni tegemistest innustusid ka SAKSA arhitektid. Varaklassitsismi ilming oli kerge ja graatsiline nn. Zopf-stiil. Edaspidi võtsid sakslased üha enam eeskuju prantslastest ja ehitiste vorm läks rangemaks ja suurejoonelisemaks.

Klassitsismiperioodi esimesed tuntumad arhitektid olid Friedrich Wilhelm von Erdmannsdorff (1736-1800, tema tähtsaim ehitis on Wörlitzi loss) ja Karl Gotthard Langhans (1732-1808), kes ehitas 1788-1791 Brandenburgi väravad Berliinis.

Saksa kuulsamad klassitsistid K. Fr. Schinkel ja L. v. Klenze tegutsesid aga kõrgklassitsismi ajal.





VENE kunstis oli XVIII sajandi teine pool väga rikas aeg. Eriti arhitektuuri alal. Kuigi vene klassitsism järgis paljuski prantsuse eeskujusid ning tuntavad on ka itaalia ja inglise alged, nimetavad venelased klassitsismi varasemat, rahvusvahelistest eeskujudest kantud perioodi nn. Katariina klassitsismiks.

Sel ajal valitses riiki Katariina II. Ta ei tahtnud Euroopas levivast antiigivaimustusest eemale jääda ning otsis võimalusi klassitsismi juurutamiseks Venemaal. Kuna enamus kohalikest arhitektidest ei olnud käinud Roomas, siis ilmselt Katariina arvas, et nad ei suuda tema soove ellu viia. Kas sel või mingil muul põhjusel huvitus ta välismaalastest. Nii saabusidki 1779-1780 Venemaale C. Cameron ja G. Quarenghi. Inglase, õigemini šotlase Cameroni kutsumine oli Venemaa kombeid arvestades ehk üllatavgi, sest seni võeti eeskuju ikka prantslastelt ja sakslastelt. Kuid Katariina, kes ise oli saksa päritolu, huvitus inglise meistritest. Tal oli mitmeid keraamik J. Wedgwoodi töid; võimalik, et teda paelus ka inglise arhitektide looming. Itaallase Quarenghi palkamine oli arusaadavam, sest mees oli pärit ikkagi nö. antiigi kodumaalt. Nii et kuigi klassitsismi põhimõtete esmarakendajaks Venemaal võib pidada prantslasi, siis üsna pea tegid ilma teised mehed. 18. sajandi lõpupoole olid ka vene arhitektid saanud piisavalt koolitust ning neilgi valmis palju huvitavaid ja uhkeid hooneid.

Venemaal sai klassitsismi-ideede peamiseks levitajaks 1757 asutatud Peterburi Kunstide Akadeemia.

Venelased ise jaotavad klassitsismi 3 etappi: varane (u. 1760-1780-te algus), range (1780-te keskpaik-1790-d), ampiir (u. 1800-1830). Esimesele etapile oli iseloomulik ühiskondlike hoonete ehitamine. Need olid monoliitsed ehitised. Majade seinad näisid reljeefsetena, sest kasutati mitmesuguseid korrapärase kujuga ehiselemente. Teisel etapil ehitati valdavalt paleesid ja mõisu. Needki olid omavahel sarnased: ehitis oli liigendatud, keskkorpust ja külghooneid ühendasid galeriid. Majade seinad olid siledad, minimaalsete kaunistustega, olulised olid portikus ja sambad. Kohati kasutati teisi ehitusstiile (hiina, pseudogootika). Ampiir on kõne all kõrgklassitsismi osas.

Vallin de la Mothe ja Kokorinov. Gostinnõi Dvor Klassitsismi Venemaale "toojaks" peetakse prantslast J. B. Vallin de la Mothe'i (1729-1800), kes oli Peterburi kunstiakadeemia esimene arhitektuuriprofessor. Tema tuntumad ehitised ongi koos A. Kokorinoviga tehtud Kunstiakadeemia hoone ja Gostinnõi Dvor.

Itaallase Antonio Rinaldi meistriteos on Marmorpalee Neeva kaldapealsel.

Charles Cameron ehitas Pavlovski lossi ja pargiansambli ning mitmeid hooneid Tsarskoje Selos, sh. lossi juures oleva galerii.

Katariina-ajastu kuulsaim arhitekt oli samuti itaallane - Giacomo Quarenghi. Tema looming järgis küllalt palju Palladio eeskujusid, aga seal on tunda ka prantslaste mõju. Quarenghi tehtud on Aleksandri loss Tsarskoje Selos ja kõrgklassitsistlik Smolnõi instituudi hoone Peterburis.

Baženov.
Paškovi maja Venelastest olid tuntumad arhitektid Peterburis tegutsenud Ivan Starov (tema ehitas Tauria palee) ning peamiselt Moskvas ehitanud Matvei Kazakov ja Vassili Baženov. Viimane kavandas Moskva kirikuid, Tsaritsõno lossiansambli, mitmeid kaupmeeste eramuid, sh. Paškovi maja.





EESTIS on mitmeid klassitsistlikke ehitisi. Enamus on pärit hilisemast ajast, kuid on ka varaklassitsistlikke hooneid, seda nii linnas kui ka maal. Nimetuse "varaklassitsism" on Saksa eeskujudel saanud kogu periood enne 18.-19. sajandi vahetust.

Eesti jääb kahe suure kunstikeskuse - Peterburi ja Berliini vahele, seetõttu leidis klassitsismi kujunemine inspiratsiooni nii Vene kui ka Saksa allikatest. Klassitsismi varasel perioodil domineerib Saksi (Dresdeni ja Weimari) päritoluga kunstisuund, mille puhul on küllalt oluline osa baroksel vormikeelel. Eestisse saabunud saksa ehitusmeistrite loomingus on baroki vormid küll kainenenud ja klassikaline vormitaju avaldub mõjutatuna eelneva ajastu palladionistlikest printsiipidest, ometi kannab kogu siinne 18. sajandi arhitektuur endas üleminekuajastu pitserit. Selgelt klassitsistlikud lahendused pääsevad Eesti oludes maksvusele alles 19. sajandi alul.

Tartu raekoda Hulgaliselt selles stiilis hooneid oli Tartus. Need ehitati pärast 1775.a. tulekahju. Kohaliku ehitusmeistri Johann H. B. Walteri projekti järgi valmis 1789. aastal raekoda. Oma üldilmelt on see sarnane paljude Põhja-Euroopa väikelinnade raekodadele. Teine tuntud ehitis oli suurtest graniitplokkidest valmistatud Kivisild. Selles oli aimata antiiksete võidukaarte imposantsust. Paraku sild hävis II maailmasõjas nagu paljud hoonedki.

Tallinnas oli ehitustegevus nimetatud ajajärgul teistsuguse suunitlusega. Kui Tartus ehitati eelkõige uusi maju, siis Tallinnas tehti palju ümberehitusi. Muudeti keskaegsete hoonete fassaade, väiksemaid naabermaju ehitati kokku üheks suuremaks (nt. Lai t. 32, Lossi pl. 4, Kiriku t. 2). ). Varaklassitsismi perioodi tähtsaim hoone on Toompea loss, vana linnuse ümberehitus kubermanguvalitsuse hooneks. Töid juhtis sakslane, Jenast pärit arhitekt ja stukimeister Johann Schultz. Uusehitised muutusid valdavaks alles vahetult enne sajandivahetust või peale seda. Nendest on ülevaade kõrgklassitsismi osas.

Saue mõis Kõige olulisema jälje jättis varaklassitsism aga mõisaehitusse. Selles oli oma osa jällegi Johann Schultzil, kes ehitas ise või oli tema looming eeskujuks teistele. Neist aastaist pärinevad Ohtu, Saue, Ääsmäe mõisahooned Harjumaal, Rägavere Virumaal, Sargvere, Norra ja Roosna-Alliku Järvamaal. Seda nimekirja võiks veelgi pikendada, kuid mitmed mõisaansamblid on hiljem oluliselt ümber ehitatud ja neil ei ole enam varaklassitsistlikku ilmet.