MAALIKUNST



XVIII sajandi teisel poolel hakkas mänglev rokokoostiil taanduma. Selle asemele tuli tõsisem suhtumine inimesse, loodusesse, ühiskonda. Tärkas huvi antiikkunsti vastu. Enamus maalijaid ja skulptoreid käis Itaalias, et seal õppida ja oma silmaga näha vana-rooma ehitisi.


Vien. Cupido ja Psyche Selles, et PRANTSUSE maalikunstis toimusid muutused, oli olulisi teeneid Joseph Marie Vien'il (1716-1809). Ta õppis kuus aastat Roomas ning 1750.a. tuli Pariisi tagasi. 1754 võeti ta akadeemiasse maali "Daidalos ja Ikaros" eest. Vien katsetas antiikaegsete maalitehnikatega, tahtis kujutada ajaloolisi paiku, ehitisi, esemeid, riideid lausa teadusliku täpsusega. Maalimisel võttis ta eeskujuks antiikskulptuurid, seetõttu olid figuurid selgejoonelised. Vienil oli palju õpilasi ja tema ideed levisid kaunis laialt ja kiiresti.

Ka Hubert Robert (1733-1808) oli teistele maalikunstnikele mõneti eeskujuks. Tema tööde ilme ehk ei olegi teab mis klassitsistlik, pigem romantiline. Küll aga on seda temaatika. Temagi elas ja õppis mitu aastat Roomas. Robert käis ka Napolis ning nägi Herculaneumi ja Pompeji esimesi väljakaevamisi. Kui ta 1765.a. pöördus tagasi Pariisi, siis tema teoste ainestikuks jäi endiselt Rooma monumentide, sildade, hoonete kujutamine. Samas lisandusid kohapealsed arhitektuuriliselt tavatud nähtused. Seepärast on Robert'i nimetatud ka varemetemaalijaks.

Suure Prantsuse revolutsiooni ajal valmis Robert'il mitmeid päevakajalisi maale. Kuid nende liigne romantilisus ning ka varasem töötamine kuningale ja aadlikele oleks peaaegu elu maksnud. Ta pääses ainult tänu Davidi eestkostele. Robert'i kui maalija paremad päevad olid aga möödas. Tema teosed erinesid liiga palju tolle aja moemääraja - sellesama Davidi töödest.

Vigée-Lebrun. Kunstnik tütrega Varaklassitsismi ilmselt kõige kuulsam portretist oli Elisabeth Louise Vigée-Lebrun, keda peetakse läbi aegade andekaimaks Euroopa naiskunstnikuks. Tema töödes on veel rokokoolikku graatsiat, kergust, kuid ka klassitsistlikku lihtsust ja kontuuride selgust. 1783 sai ta Akadeemia liikmeks ja seejärel ta populaarsus üha kasvas. Vigée-Lebrun oli lähedane inimene kuninganna Marie-Antoinette'ile. Revolutsiooni ajal ta lahkus Prantsusmaalt ja elas mitmel pool Euroopas. 1802 tuli ta Prantsusmaale tagasi. Vigée-Lebrun on maalinud paljusid oma aja kuulsaid inimesi.

Vigée-Lebruniga samal päeval võeti Akadeemiasse teinegi naiskunstnik - Adélaide Labille-Guiard (1749-1803). Temagi põhialaks oli portree ning paremad ja tuntumad teosed on autoportree, abikaasa Fr. A. Vincent'i portree, "Madame Infante" (1788, Versailles' muuseum) ja Robespierre (u. 1790). Ta maalis teisigi revolutsioonitegelasi.





Hamilton. Agrippina Germanicuse põrmuga. INGLISE maalikunstis ei oma varaklassitsism pea mingit tähtsust, kuna üsna pea hakkas seal levima romantism ja isegi realism. Märkida võiks šotlast Gavin Hamiltoni, kuid tema ei elanud ega töötanud mitte Inglismaal, vaid Roomas koos Winckelmanni ja Mengsiga. William Blake'i (1757-1827) ja Šveitsi päritolu Heinrich Füssli ehk Fuseli (1741-1825) töödes on klassitsismi tunnused küll olemas, kuid teoste suur fanfaasia ja isegi müstika ei lase neid sinna liigitada.

Sel ajal oli väga populaarne teinegi Šveitsis sündinud maalija - Angelika Kauffmann. Teda võiks käsitleda seoses mitme riigiga, sest suurema osa oma elust oli ta Inglismaal ja Itaalias, samuti peavad teda "omaks" sakslased. Tema tööd ei ole rangelt klassitsistlikud. Need on küll ajaloolise või mütoloogilise sisuga, kuid liialt dekoratiivsed ja sentimentaalsed. Paremini hinnatakse tema portreeloomingut.





SAKSA kuulsaim klassitsist oli Jakob Asmus Carstens (1754-1798). Aastast 1792 elas ta Roomas. Tema loomingu põhiosa moodustasid kreeka müütide ainelised suuremõõtmelised joonistused. Need jäljendasid antiikskulptuure. Tema tuntuim sari oli "Argonautide retk". Carstens maalis vähe, sest ei maalilised pinnad ega värvid viita skulpturaalsele vormile, vaid joon.

Mõnes käsitluses loetakse klassitsistiks ka maastikumaalija Joseph Anton Koch (1768-1839), kuid pigem on ta romantist. Kaasajal vaadeldakse klassitsistlikke ja romantistlikke suundumusi koos kui ühe ja sama vaimu erinevaid ilminguid ja poolusi.

Mengs. Autoportree Kindlasti tuleb ära nimetada Anton Raphael Mengs. Tema, J. J. Winckelmann ja itaallane G. B. Piranesi on klassitsismi teoreetilise aluse rajajad. XVIII sajandi keskpaigast Mengs juhtis Rooma akadeemiat, millest kujunes klassitsismi keskus terves Euroopas. Olulisem kui kunstiline pärand ongi tema nö. organiseeriv tegevus. Mengs tundis hästi vanarooma kunstiteoseid, tal oli suur kipskoopiate kogu. Sakslased ise hindavad oma rahvuskaaslast väga kõrgelt, vaat' et suurimaks ja parimaks klassitsistiks. Mengsi laemaali "Parnassos" (1761, asub Roomas Villa Albanis) loevad nad varaklassitsismi üheks silmapaistvamaks teoseks. Muu maailm tema maalikunsti nii kõrgelt ei hinda.

Klassitstlikke jooni oli ka Johann Heinrich Wilhelm Tischbeini (1751-1829) loomingus. Ta töötas peamiselt Itaalias, 1789. aastast oli Napoli Kunstide Akadeemia direktor. Tischbein maalis põhiliselt portreid; neist tuntuim on "Goethe Campagnas".





ITAALIA, kus teiste maade kunstnikud käisid antiigist vaimustumas, ei andnud pea ühtegi varaklassitsistlikku maalikunstnikku. 18. sajandi keskpaiga tuntumad meistrid - Canaletto, Tiepolo, Belotto, Guardi - olid barokiaja kunstnikud. Üheks vähestest klassitsistidest oli Pompeo Batoni (1708-1787), kuid tedagi peetakse eklektikuks. Küll on aga oluline tähtsus klassitsismi tekkes ja arengus graafik Giovanni Batista Piranesi antiikehitisi kujutaval loomingul. Paljuski just tema graafilised lehed ärgitasid Johann Winckelmanni kirjutama antiikkunsti ajaloost.





Lossenko. Vladimir ja Rogneda VENE maalikunstis oli varaklassitsistlik suund tagasihoidlik. 18. sajandi keskel valitses rokokoo ja see läks üle stiiliks, mida venelased ise nimetavad sentimentalismiks. Kirjanduses oli sentimentalism levinud pea terves Euroopas, kuid maalikunstis oli ülitundelisus, haletundelisus, härdameelsus ja nn. kaunishinged omased just venelastele. Peaaegu ainus, kelle töödes valitsesid klassitsismi elemendid, oli vene ajaloolise maali alusepanija Anton Lossenko. Kuid tema varasemates maalides on ilmne baroki mõju, hilisemates tublisti realismi. Lossenko olulisim teos on "Vladimir ja Rogneda". Selles töös ta kasutas antiikkunsti eeskujusid koos Venemaa ajaloo sündmustega. Niisugune võte oli iseloomulik ka Grigori Ugrjumovile (1764-1823). Pjotr Sokolov (1753-1791) maalis aga antiikmütoloogiast võetud teemadel.





EESTIS tegutsenud kunstnikest ei ole seoses varaklassitsismiga midagi rääkida, kuid hiljem on siiakanti sattunud vennad Kügelgenid. Neist on juttu aga kõrgklassitsismis.