SKULPTUUR



Kui 17. sajandi PRANTSUSE skulptuuri on nimetatud barokk-klassikaliseks, siis järgmise sajandi oma rokokoo-klassikaliseks. Teosed olid lihtsad, selged, aga samas kerged, graatsilised, elulähedased. Põhiliselt tehti portreid ja monumente, kuid mitmed neist on hävinenud.

18. sajandi keskpaiga tuntumaid skulptoreid oli Etienne Maurice Falconet (1716-1791). Teda klassitsistiks nimetada on ehk liiast, sest enamik ta töid on rokokoo-stiilis tundeküllased, kuigi antiigi eeskuju on tuntav. Samas on ta ühe uhkema varaklassitsitliku monumendi - "Vaskratsaniku" autor.

Veidi hilisema aja tähtsamad meistrid olid Clodion, Pajou ja Houdon.

Clodion viljeles väikevorme. Ta valmistas peamiselt mütoloogiateemalisi figuure. Clodioni 1770-1780-il aastail valminud tööd olid rokokoolikud, rõõmsad ja sarmikad. Tema hilisem looming muutus rangemaks, klassitsistlikumaks, kuid siis valminud teoseid ei peeta enam nii huvitavaiks, ei hinnata enam nii kõrgelt.

Pajou. Hüljatud Psyche Augustin Pajou' töödest olid eriti head mütoloogilised figuurid ja portreebüstid. Kui esimeste seas on üks paremaid "Hüljatud Psyche", siis viimaste seast võiks nimetada Madame du Barry portreed.

Houdon. Voltaire Läbi aegade üks kuulsamaid prantsuse skulptoreid on Jean Antoine Houdon. Tema loomingule on eriti iseloomulik nii lihtsus kui ka loomulikkus ja sarmikus. Houdoni tööde parima osa moodustavad portreed. Ta kujutas mitmeid oma aja kuulsusi, nagu Rousseau, Voltaire, Lavoisier, kuningas Louis XVI, Napoleon I. Kõik ta tööd on pisiasjadeni meisterliku teostusega. Ta leidis igas portreteeritavas sellele midagi ainuomast. Seda rõhutades, teinekord ehk väga rõhutades valmisid äärmiselt loomutruud teosed. Houdon armastas luua ka täissuuruses figuure. Neist ilmselt kõige tuntum on tugitoolis istuva Voltaire'i kuju.





SAKSA varaklassitsistlikust skulptuurist ei ole midagi olulist rääkida. Küll said aga tuntuks veidi hilisema aja meistrid - Schadow ja Rauch.





Samuti ei ole sellest perioodist esile tuua kuulsaid INGLISE kujureid. Üks väheseid klassitsismist mõjutatud skulptoreid oli Thomas Banks (1735-1805). Ta õppis Roomas, töötas Peterburis, 1786 valiti Kuninglikku Akadeemiasse. Banksi tehtud büstidest ja monumentidest on tuntuim "Penelope" (1793, Ashbourne, Derbyshire).





Canova. Amor ja Psyche Seevastu ITAALIAST on pärit klassitsistliku skulptuuri olulisim esindaja - Antonio Canova (1757-1822). Kohati võis ta töödes olla isegi rokokoolikku kergust, kuid mida aeg edasi, seda rohkem oli neis rahulikkust ja selgust. Tema esimeseks täiesti klassitsistlikuks tööks peetakse skulptuuri "Apollon kroonib ennast". Canova ilmselt kuulsaim teos on "Amor ja Psyche", samuti on tuntud Napoleon I õde kujutav "Paolina Borghese puhkava Veenusena" ehk "Venus Victrix" ja "Kolm graatsiat".

A. Canova panus skulptuuri arengusse on samaväärne J. L. Davidi osaga maalikunstis.





Falconet. Vaskratsanik VENE raidkunst oli üsnagi rokokooliku ilmega. Seda põhjustas prantsuse mõju ja veelgi soodustas Falconet' viibimine Peterburis, kus tal valmis "Vaskratsanik". Venelaste nö. oma koolkonna kujunemises oli aga kõige suurem osa prantslasel Nicolas Gillet'l (1709-1790). Ta töötas 20 aastat Peterburi Kunstide Akadeemias skulptuuriprofessorina ja temalt said õpetust tolle aja kõik tuntumad vene kujurid. Nende seast peetakse parimaiks head portretisti Fedot Šubinit ja alastifiguuride meistrit Mihhail Kozlovskit. Viimase tuntuim teos on purskkaev "Simson" Peterhofis.





EESTIST ei võrsunud vaadeldaval ajal ühtki mainimisväärset skulptorit. Selle ala harrastamine piirdus hauamonumentide tegemisega. Vähegi paremad tööd on sisse toodud, peamiselt Peterburist. Paraku on nende autorid teadmata. Praktiliselt ainus tolle aja kunstiväärtuslik teos on admiral Greigh' marmorsarkofaag Tallinna Toomkirikus. Selle kavandas arhitekt G. Quarenghi, valmis tehti Itaalias.