Prantsusmaal, Itaalias ja Suurbritannias olid klassitsisminähud ilmnenud juba barokiajastul ja varemgi. Seetõttu kasutatakse sealmail XVIII sajandi II poole ja XIX alguse kunstistiili kohta nimetust "uus- ehk neoklassitsism". Prantslased, kelle riigi ajalugu ja klassitsismi areng on kõige tihedamalt seotud, jaotavad antud perioodi omamoodi:
Nii nagu klassitsismi osatähtsus oli erinev riikide lõikes, nii oli ta seda ka kunstivaldkonniti. Kõige olulisema jälje jättis see arhitektuuri ja skulptuuri, veidi väiksema maalikunsti ajalukku.
Antud materjal ei kajasta sisekujundust, tarbe- ja mööblikunsti, kuigi ka neis valdkondades oli klassitsismil küllalt oluline koht. Samuti ei ole käsitletud klassitsismi hilisemaid ilminguid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandil, ega ka väljaspool Euroopat toimunut. Siin on ainult mõned näited Ameerikast.
Käesolevas ülevaates on kasutusel järgmine liigendus:
Pane tähele! Käesolev materjal ei ole klassitsismi-alane teadustöö ega viimase astme tõde, pigem ülevaade sellest, kuidas on antud temaatikat käsitletud erinevates allikates. Seetõttu võib siin esineda mõningaid vasturääkivusi, kunstnike või teoste "lahterdamine" aga esile kutsuda erimeelsusi.