SISSEJUHATUS

Kui võrrelda praegusi eestikeelseid, ingliskeelseid (nt. Internetis) ja nii eesti kui ka vene autorite nõukogude-aegseid ja ka varasemaid klassitsismi puudutavaid käsitlusi, siis üht ja sama kunstistiili nimetatakse erinevalt. Samas on erinevate ajastute puhul kasutatud sama nimetust "klassitsism". Tavaliselt mõeldakse selle all stiili, mis valitses aastail 1760 - 1830. Kuid huvi klassikalise (lad. k. classicus - 'parim', 'esmaklassiline'), st. antiikpärandi vastu on olnud nii enne kui ka pärast nimetatud ajavahemikku.

Prantsusmaal, Itaalias ja Suurbritannias olid klassitsisminähud ilmnenud juba barokiajastul ja varemgi. Seetõttu kasutatakse sealmail XVIII sajandi II poole ja XIX alguse kunstistiili kohta nimetust "uus- ehk neoklassitsism". Prantslased, kelle riigi ajalugu ja klassitsismi areng on kõige tihedamalt seotud, jaotavad antud perioodi omamoodi:

Termin "klassitsism" on levinud peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopas, seega Saksamaal, Venemaal ja ka Eestis. Neis maades käsitletakse uusklassitsismina hoopis hilisemat, 20. sajandi kunstisuunda.

Nii nagu klassitsismi osatähtsus oli erinev riikide lõikes, nii oli ta seda ka kunstivaldkonniti. Kõige olulisema jälje jättis see arhitektuuri ja skulptuuri, veidi väiksema maalikunsti ajalukku.

Antud materjal ei kajasta sisekujundust, tarbe- ja mööblikunsti, kuigi ka neis valdkondades oli klassitsismil küllalt oluline koht. Samuti ei ole käsitletud klassitsismi hilisemaid ilminguid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandil, ega ka väljaspool Euroopat toimunut. Siin on ainult mõned näited Ameerikast.

Käesolevas ülevaates on kasutusel järgmine liigendus:

Pane tähele! Käesolev materjal ei ole klassitsismi-alane teadustöö ega viimase astme tõde, pigem ülevaade sellest, kuidas on antud temaatikat käsitletud erinevates allikates. Seetõttu võib siin esineda mõningaid vasturääkivusi, kunstnike või teoste "lahterdamine" aga esile kutsuda erimeelsusi.