Koorijuhina on Gustav Ernesaks kirjutanud põhiliselt koorimuusikat. Koorilaule on tema loomingus 200 ringis, üle poole neist on kirjutatud meeskoorile. Just seda kooriliiki pidas ta parimaks, tema arvates oli meskoor paindliku, varjundirohke ja vajadusel isegi orelitaoliselt võimsa kõlaga. Laule on tal aga kõigile kooriliikidele, ka kõige noorematele lauljatele.

Mitmed Ernesaksa laulud on saanud äärmiselt populaarseks. Juba 1930. aastatel saavutas tormilise menu meeskoorilaul "Hakkame, mehed, minema", eriti meeskoorikontsertide lõpulauluna . Veelgi tuntum on sõja ajal kirjutatud segakoorilaul "Mu isamaa on minu arm" (loodud seoses Lydia Koidula 100. sünniaastapäevaga) . Sellest sai nõukogude ajal Eesti mitteametlik hümn, samuti Ernesaksa poolt loodud Eesti NSV ametliku hümni kõrval.

Ernesaks oli esmajoones lüürik. Mõtlik lüüriline tundelaad koos laulva meloodiaga, nagu lauludes "Mu isamaa on minu arm", "Päike vajus pärnapuule", "Õhtu rannas", "Rabamaastik" jt, on ta loomingule eriti iseloomulik. Silmatorkavalt palju on tal loodusteemalisi laule, neist suurele osale oli ta ise ka teksti autor. Ta oli erakordselt tekstitundlik helilooja, kelle muusikaline kujund kasvas välja sõnast, nagu näiteks lausa piltlikult tormist merd kujutavas laulus "Laine tõuseb" .

Samas oli Ernesaksale omane ka muhe rahvalik huumor. Seda on tunda eriti sõjajärgse perioodi loomingus, naljalauludes nagu "Näärisokk" , "Mind kutsuti pulma" jt. Kui Ernesaks on kasutanud rahvaviisi, on ta ikka eelistanud uuemaid laule ja pillilugusid - nii ka viimati nimetatud lauludes.

Ernesaksa helikeel on traditsiooniline, enamasti lihtsa klassikalise harmooniaga. Tema laulud on väga suupärased laulda, ka seetõttu, et autor tundis hästi eri kooriliikide võimalusi. Heaks näiteks on lihtne, aga suurepäraselt kõlav laul "Muusikale" (Byroni tekstile) . Eesti muusikas 1950. aastate II poolest alanud helikeele uuenemine teda esialgu kuigivõrd ei puudutanud. Alles 1970. aasta paiku ilmus tema lauludesse uudseid võtteid ("Külm", "Tartu valgel ööl" jne).

Lühemate laulude kõrval on ta kirjutanud ka ulatuslikumaid kooriteoseid - kantaate ja süite. Tähelepanuväärseim neist on meeskoorisüit "Kuidas kalamehed elavad" (1953, Juhan Smuuli tekst). Teose üheksas osas kajastub meremaalingute taustal kaluriküla olustik. Süidi kulminatsiooniks on V osa, meisterlik "Laine tõuseb" .

Ernesaks on kirjutanud ka viis ooperit, neist tuntuim on "Tormide rand" (1949), mida on korduvalt lavastatud. Tema ooperite nõrkuseks on nõukogude aja skeemide järgi valminud mustvalged, lihtsustatud karakterite ja inimsuhetega libretod. Muusikaliselt sisaldavad need siiski mõningaid eredaid üksiknumbreid, aariaid ja värvikaid kooristseene. Populaarseim neist on kindlasti kõrtsistseen "Tormide rannas".

Koorilaulude kõrval on Ernesaks loonud ka soololaule. Tuntumad neist on helilooja enda tekstile loodud "Hämardunud rannal" (1932), "Alla valgete kaskede" (1933) ja "Pää kohal toomeke" (1933).


Teosed: