Ester Mägi looming on arvukas, žanridelt ja koosseisudelt mitmekesine. Talle on iseloomulik kammerlik väljenduslaad. Ta on kirjutanud ka suurvorme (sümfoonia, viiulikontsert, kantaat "Kalevipoja teekond Soome", variatsioonid klaverile, klarnetile ja kammerorkestrile jt), ent ka neis jääb tema väljendus teravaks ja täpseks ning vorm kompaktseks. Väga palju on ta loonud kammermuusikat ja ka suure hulga koorilaule. Pedagoogilises repertuaaris on kindel koht tema ilmekatel ja toredatel lastepaladel.

Mägi loomingu allikaks on sageli rahvaviisid. Nendega tegelema suunas teda õpetaja Mart Saar. Mägi on ka ise käinud rahvaviise kogumas. Üksnes harva kasutab ta aga tervikviise. Enamasti saab ta rahvaviisist ainult algimpulsi, edasi areneb mõte vabalt. Nii on rahvaviis talle justkui muusikaline emakeel. Selleski võib näha hingesugulust Mart Saarega. Näiteks variatsioonides klaverile, klarnetile ja orkestrile (1972) tundub algul klaveril kõlav meloodia rahvalaululik, samas aga meenutab ka Mart Saare laulu "Seitse sammeldunud sängi" . Kui Veljo Tormis toob enamasti esile arhailiste viiside maagilise, loitsiva olemuse, siis Mägi avab pigem nende hapra, lüürilise külje. Ka tema muusika rahulikult jutustav karakter, mis jääb vaoshoituks ka kõige traagilisemas, on mõneti pärit folkloorsest maailmast.

Mägi muusika on enamasti lüüriline. See on küll vaoshoitud, kuid ilmekas; tundeline, kuid ilma suurte tundepuhanguteta. Tema vaikne kurbus võib ometi ulatuda traagiliste toonideni (nagu soololaulus "Õnne algus" ). Lepo Sumera on võrrelnud tema muusikat pitsiga - teos võib kõlada ajaliselt küll kaua, ometi on selle iga hetk läbi töötatud ja tunnetatud. Iga keerd on eraldi, hingestatult, "käsitsi" tehtud, alati maitsekas ja väga hoolikalt viimistletud. Tormis on öelnud: "Ta on väga tundlik ja habras oma olemuselt, ning selline on ka tema muusika."

Läbi elu on Ester Mägi väga palju kirjutanud koorile. Siingi toetub tema väljendus rahvaviisidele, mida ta siiski väga harva otseselt tsiteerib. Pigem nopib Mägi rahvaviisidest iseloomulikke viisikäände, nii nagu naiskoorilaulus "Vahtralt valgõ pilve pääle" (1984) , kus ta matkib ka setu lauludele iseloomulikke kooskõlasid.

Ühe oma suurimatest kooriteostest, ballaadi "Tuule tuba" (meeskoorile ja orkestrile, 1981) pühendas Mägi oma õpetajale Mart Saarele - tema loominguline suhe rahvalaulu on Ester Mägile olnud üheks tähtsamaks eeskujuks. Enamikku Mägi kooriloomingust iseloomustab väga ere ja koorile sageli üpris nõudlik harmoonia, samuti väga poeetiline väljenduslaad, nagu näiteks Juhan Liivi tekstile loodud laulus "Laulikutele" (1987) .

• Teosed