|
Ehkki majanduse korraldamisel suutsid paljud mõisad veel
Esimese maailmasõja eelõhtulgi teha märgatavaid edusamme,
ei kadunud ebakindluse vari nende aastate kohalt kordagi.
Üha enam suurmaaomandit sattus uusrikaste kätte. Korraga
arenes kaks tendentsi - ühelt poolt kapitalismi järjest
otsustavam tungimine mõisamajandusse sinna juurde paratamatult
kuuluva "kirsiaedade maharaiumisega", teiselt poolt aga
aristokraatia tõmbumine apaatiaseisundisse ja nostalgiliste
meeleolude levik. Kui kogu senine kord ähvardas puruneda,
näis eriti oluline hoida oma juuri. Ehk baltisaksa kirjaniku
krahv Eduard von Keyserlingi sõnul "vaikselt istuda ja üksnes
heledatele asjadele mõelda - see ongi kultuur". Üleminekuseisund
iseloomustab ja tollast mõisaarhitektuuri. 1905. a põletatud
mõisate ahervaremed mõjusid kui vaikiv küsimus: kas taastada
vana, pöörata uus lehekülg või lüüa kõigele käega...
|
