|
19.
sajandil sai Euroopa aristokraatia seas üha populaarsemaks reisimine,
terviseparandamine kuurortides ning suvitamine. Elulaadi muutumine
ja uued kombed ei jätnud puudutamata ka balti aadlit. Suvelosse,
mis varem olid eelkõige kroonitud peade eesõiguseks, hakkasid
ehitama ka jõukamad mõisnikud. Suvemõisad ei olnud orienteeritud
mõisamajandusele, kohati puudus see taotlus sootuks. Esikohale
tõusid vaimu ja keha naudingud, mida pakkus kaunis ehitus- ja
pargikunst ning loodus.
Üheks esimeseks taoliseks oli Keila-Joa
(1833), mida ilmestas dramaatiline kosk, vaheldusrikas pargimaastik
ning lähedalasuv meri. Tagasihoidlik oli ka Muraste
mõisa (1850. a-d) majanduslik tähendus, hoopis olulisem oli linnalähedane
asukoht tervistava värske õhuga ning lossitornist avanev avar
vaade merele. Ühe suurima ja ekstravagantsema suvemõisa lasi 19.
saj II p ehitada Tsitresse Kolga mõisnik Carl
Magnus von Stenbock. Tsitres mere ääres elas Stenbockide pere
terve suve. Seal sai supelda, purjetada, ratsutada, tennist mängida.
Sügisene tagasikolimine Kolgale oli eriti lastele ja noortele
vastumeelne, sest siis algas guvernantide juhendamisel õppetöö
ja rangem elu. Mereäärsesse männimetsa kerkis 19. saj lõpus Mohrenschildtidele
kuulunud Kõltsu
suvemõis. Ümbruskonna villadest oli see eklektiline tornikeste
ja venepärase puitdekooriga hoone suurim ja toretsevaim.
|
