| |
|
Teised teomehed aga jõudsid tee peale ette ja vabastasid Kõlli
Tooma. Varsti lõpetasid öise rehepeksu ka Ravila teomehed.
Kui 21. septembril haagikohtunik ja kihelkonnakohtunik Kose-Uuemõisa
saabusid, et vastuhakkajaid peksuga karistada, tulid oma kaaslastele
appi ka Ravila mehed. Hüüdes: "Üks kõigi, kõik ühe eest!" keeldusid
teomehed ükshaaval kohtunike astumast ja kohtunikud olid sunnitud
neil minna laskma. Seepeale saadeti Tallinnast kohale ligi 200-meheline
sõjaväekomando. Teomeestele tulid aga appi naabervaldade Ravila,
Ojasoo, Triigi, Kuimetsa, Habaja ja
Kaiu talupojad. 2. oktoobril marssis umbes 250 meest, kes
olid relvastatud teivaste, kuue jahipüssi ja ühe püstoliga, kolonnis
Kuivajõe kõrtsi juurest Kose-Uuemõisa. Mõisa juures avasid sõdurid
talupoegade pihta tule, viimased omakorda tungisid ahelikku hargnedes
peale. Võitluses langes komandoülem kapten Muskein ja üks allohvitser,
11 soldatit sai haavata. Talupoegadest langes kuus meest, kolm
suri haavadesse, neli sai raskesti haavata. Püssi tule all laiali
jooksnud talupojad pidasid veel järgmisel päeval plaani minna
Peterburist õigust otsima, kuid 4. oktoobril kohale saabunud uus
sõjaväeüksus sundis neid edasisest vastuhakust loobuma. 1806.
a veebruaris sai 32 vastuhakkajat Tallinnas raekoja ees kätte
peksukaristuse ja paljusid neist ootas ees sunnitöö Siberis.
|
|
18.-19. sajandi vahetusel muutus talurahvaküsimus taas põletavaks.
Muudatuste vajadust olid sunnitud tunnistama nii riigivalitsus
kui aadel. 1802. a kevadel hakkas Eestimaa rüütelkond talurahvareformi
ette valmistama. Samal aastal kinnitas tsaar Aleksander I regulatiivi,
mis sätestas talude pärandatava kasutusõiguse, kuid oodatud koormiste
alandamist või ühtlustamist ette ei näinud. (Regulatiivi tõlkis
eesti keelde Keila kirikuõpetaja Otto Reinhold von Holtz ning
seda tuntakse esimese sõna "Iggaüks..." järgi.) Eestimaa talurahvaseaduse
kinnitamiseni jõuti augustis 1804 ja sügisel hakati mõisates
koostama vakuraamatuid. Talurahvas nägi eesti keelde tõlgitud
seadust ja vakuraamatuid 1805. a suvel. Erinevalt Liivimaa talurahvaseadusest
jäi Eestimaa seadusetekstis rehepeksu korraldus reguleerimata,
mis tekitas kuulujutte, et keiser olevat öise rehepeksu hoopis
ära keelanud. Rahutused puhkesid mitmes paigas, kõige tõsisemaks
läks aga asi Kose-Uuemõisas. Septembris keeldusid teomehed,
kes päev läbi olid põldu kündnud, öisest rehepeksust. Parun Tiesenhausen
üritas järsult korda majja lüüa ning tema pahameele alla sattus
asjasse otseselt mitte puutuv Kõlli Toomas. Väljaastumise
ajendiks saigi mehe vangistamine ja karistamiseks Tallinna saatmine.
|
