PARGID JA AIAD

Esimesed andmed kunstipäraselt kujundatud iluaedadest leiame 17. sajandi lõpust reduktsiooniaegsetest mõisate (nt Keila, Padise jt) kirjeldustest. Kvadraatse planeeringuga aedades ristusid sirged jalgrajad, muruväljakuid kaunistasid lilleklumbid, ilupuud ja roosipõõsad, sageli ehtis aeda kivipostamendil liivakell. Tõsisemad pargikujunduse taotlused kaasnesid esimeste varabaroksete-palladionistlike losside kerkimisega. Küllap eeldas see lisaks mõisahärra jõukusele ka mõneti ebapraktilist ilumeelt. Padise mõisa ümbruses ei kadunud päriselt keskaegse kloostrikultuuri jäljed. Munkade rajatud kalatiigid ja kloostri aed meenutasid seda olulist pärandit, mille tsistertslased Euroopast Eestisse tõid.

Iseseisvaks kunstiharuks kujunes pargiarhitektuur alles 18. sajandil. Üheks teenäitajaks oli suurejooneline barokne Kadrioru park. Mõisaehituse kõrgajal ei kujutatud mõisaansamblit ilma seda ümbritseva pargita enam ette.