|
19.
saj historitsismile oli omane vormide laenamine erinevatest
ajastutest ja stiilidest. Siiski tõuseb esile kaks põhilist
inspiratsiooniallikat. Esiteks klassikaline antiik ja teiseks
aga Euroopa keskaeg kõrvuti mitmesuguste eksootiliste või
arhailiste kultuuride ning rahvakunstiga, mille tõstis kilbile
romantism. Ka Eesti historitsistlikke mõisamaju on võimalik
eritleda neid kahte liini silmas pidades. Klassikaline tüüp
ühendab mitmesuguseid järelklassitsistlikke, neorenessanslikke,
neobaroklikke suundumusi, mitteklassikaline aga neogootikat
ja teisi rahvuslik-romantilise tagapõhjaga lahendusi. Tinglikult
vastas kummalegi liinile ka erisugune mõisamaja ideaal:
klassikalise suuna puhul mõisamaja-palee, mitteklassikalise
puhul aga mõisamaja-linnus. Kumbki neist tähendas rõhuasetust
erisugustele väärtustele ja erinevate aktsentide esiletõstmist
ka ehitustes. 19. saj lõpukümnendid tõid baltisaksa aadli
jaoks kaasa rohkem dramatismi kui paljud eelmised. Pealetungi
alustas Vene keskvõim. 1881. a valitsema asunud Aleksander
III jättis Balti aadli seni puutumatud privileegid kinnitamata.
Minetanud enamiku poliitilistest eõigustest, ei kaotanud
mõisnikud siiski oma majanduslikku potentsiaali. Kuidagi
ei riivanud nende huve ka 1860. aastate teisel poolel hoo
sisse saanud talude päriseksmüümine - vastupidi, sellega
tagasid mõisad endale järgmisteks kümnenditeks üpris kindla
lisasissetuleku allika, seda enam, et müüki mineva maa hind
aja jooksul järjest tõusis.
|
